Midagi on valesti, kui finantsinspektsiooni juhiks saab inimene, kes varem töötas juriidilise osakonna juhina ajal, mil pank viis notari eksiteele; kui RKIK ei suuda sõnastada, keda otsitakse; ning kui tervisekassa peab parimate leidmiseks kulutama palju raha ja niigi nappi usalduskrediiti.
Kui Eesti Panga juhi valiku protsess pakkus eeskuju läbipaistvast ja sisulisest värbamisest, siis mitme teise võtmeasutuse juhivalikud on kulgenud paraku segaselt, ebalevalt ja avalikkuse ootusi eirates.
Seda enam, et nende asutuste nõukogusid juhivad ministrid, kelle otsustel on lisaks halduslikule ka selge poliitiline kaal ja vastutus. Selline juhtimiskultuur ei nõrgesta üksnes konkreetseid institutsioone, vaid murendab ka usaldust riigi vastu laiemalt.
Kas vaikuses sündis parim valik?
Eesti Panga presidendi konkurss oli sisuline, läbipaistev ja arusaadav. Kandidaadid tutvustasid oma platvorme, ERR korraldas debati ning meedial oli võimalus neid intervjueerida ja võrrelda. Avalikkus ei teinud küll otsust, kuid sai selge ülevaate nii kandidaatide taustast kui ka Eesti Panga rollist. See andis institutsioonile juurde nii usaldusväärsust kui ka nähtavust ning mõjus ühtlasi tugeva mainekujundusena.
Finantsinspektsiooni (FI) uue juhi valiku puhul piirdus avalik info teadetega, et kandidaate oli 17 ning senine juht Kilvar Kessler ei kandideeri. Arvestades FI rolli kogu finantssektori järelevalvajana, on tegemist Eesti Pangaga võrdväärselt olulise institutsiooniga, mille juhilt eeldatakse kõrgeimat võimalikku professionaalsust, mainet ja usaldusväärsust.
Teada oli aga vaid üks kandidaat ja avalikkuseni jõudis sel korral vaid pressiteade, et rahandusminister Jürgen Ligi juhitud nõukogu nimetas uueks juhiks Kerstin Pildi. Sellise mõjuga ametikoha puhul ei ole nõukogu esimehe roll pelgalt otsuse teatavaks tegemine, vaid tagamine, et finantsinspektsiooni juhi valik ei seaks tule alla kandidaati ja asutust ennast.
Poolteist nädalat hiljem avaldas Eesti Ekspress, et maakohus on teinud käimasolevas vaidluses otsuse, mille kohaselt eksitas Nordea pank notarit ja lasi tõestada ebaseadusliku tehingu. Panga juriidilist osakonda juhtis toona vastvalitud FI juht. Tahes tahtmata on sellisel infokillul tõsine mõju ja tõstatab küsimuse, kas nõukogu oli sellest vaidlusest teadlik ning kas seda võeti sisuliselt arvesse.
Kui võimalikud murekohad ei tõusetu õigel ajal, teeb seda hiljem meedia ja siis juba märksa valusamalt. Just selliste lugude pärast on vaja, et riigi usaldusväärsuse seisukohast kriitiliste ametikohtade puhul viiakse läbi avalik konkurss ja avalik debatt. Vastasel juhul võib meedia hiljem piltlikult öeldes uue tippjuhi torukübarast üsna kahtlasi jäneseid välja tõmbama hakata.
Oskus tuba mõista maksab vähe
Kuid midagi on tippjuhtide valimisel laiemalt valesti. Riigi kaitseinvesteeringute keskuse esimene juhikonkurss kukkus läbi, sest tingimused olid valesti sõnastatud ning otsiti vale profiiliga inimest. See tähendas, et miljarditesse ulatuvaid kaitseinvesteeringuid haldav asutus jäi pikaks ajaks juhita. Kahjuks võib see välja paista nii, et Eesti otsib üliolulisele kaitsevaldkonna ametikohale juhti, aga ei suuda isegi konkurssi esimesel korral korralikult sõnastada.
Tervisekassa otsustas uue juhi leidmiseks tellida ligi 25 000 euro eest värbamisfirma teenuse. See samm lagundas veelgi tervisekassa kui kogu tervisesüsteemi usaldusväärsuse niigi habrast vundamenti.
Need juhtumid ei ole pelgalt personaliprobleemid. Finantsinspektsiooni juhi valik mõjutab otseselt seda, kuidas rahvusvahelised investorid ja pangad tajuvad Eesti riski ja stabiilsust. RKIK juhi värbamise läbikukkumine puudutab otseselt meie kaitsevõimet ja valmisolekut. Tervisekassa juhtum aga õõnestab inimeste usku solidaarsesse tervishoiusüsteemi.
Kui panna kõik need näited kõrvuti, joonistub välja murettekitav muster: avaliku sektori tippjuhtide värbamine kipub sageli olema läbipaistmatu, halvasti juhitud või ühiskondlikku konteksti ignoreeriv. Ühelt poolt on vastutus poliitikutel, kes neid protsesse suunavad ja otsuseid langetavad. Teisalt on mõistetav, et juba ametis oleva tippjuhi jaoks võib avalik kandideerimine uuele kohale olla ebamugav.
Kuid riigi jaoks kriitiliste ametikohtade puhul ei saa see kaaluda üles vajadust läbipaistva ja usaldusväärse valikuprotsessi järele. Seetõttu tulebki leida tasakaal, mis kaitseb inimest, kuid ei muuda protsessi kinniseks ja kontrollimatuks. Tippjuhtide valikuprotsessi kvaliteedist sõltub otseselt nii institutsioonide kui ka kogu riigi usaldusväärsus. Võib-olla tuleks Eesti Panga juhivaliku avatus seadagi avaliku sektori tippjuhtide valimise standardiks.
Andre Hanimägi: kas tippjuhte valitakse tähtsale kohale ohtlikult vaikselt ja valesti?