Esmapilgul on see justkui argument. Tegelikult võrreldakse kahte täiesti erinevat asja. Küsimusele, kas käibemaksu langetamine töötab, ei saa vastata võrdlusega, kas muna maksab täna Lätis rohkem või vähem kui Eestis. Selleks tuleb vaadata, mis juhtus sama kauba hinnaga Lätis pärast maksu langetamist.

Mis toimub Läti hindadega?

Läti langetas tänavu 1. juulist leiva, piima, linnuliha ja munade käibemaksu 21 protsendilt 12 protsendile. Kui maksulangetus kanduks täielikult lõpphinda, tähendanuks see ligikaudu 7,4-protsendilist hinnalangust.

Läti ametliku statistika järgi odavnesid juulis munad aga 7,6 protsenti. Linnuliha hind langes 8,0 protsenti, väherasvase piima hind 12,8 protsenti ja leiva hind 5,8 protsenti. Läti rahandusministeerium tõdes seejuures, et maksulangetus oli nende toodete hinnalanguse peamine põhjus. Samuti leevendas toiduhindade langus üldist hinnataseme tõusu.

Aga käibemaks on ainult üks osa hinnast. Toote hinnas on tootja ja töötleja kulud, logistika, kaupluse tegevuskulud ning juurdehindlus. Kui need on Lätis suuremad kui Eestis, võib kaup olla ka madalama käibemaksu puhul kallim kui Eestis.

Eestis on Reformierakonna poliitikud selgitanud kõrgeid toiduhindu muu hulgas sellega, et meil on palju kauplusi ja kaubanduspinda. Uute poodide rajamine maksab ning lõpuks maksab tarbija need kinni.

Naabrid on aga hädas täpselt vastupidisega. Läti konkurentsiameti varasem uuring näitas, et jaeturg oli aastatel 2018–2021 väga kontsentreeritud. Lidli turuletulek 2021. aastal küll parandas olukorda, kuid ei lahendanud. 2025. aastal tõdes Läti keskpank, et toidu hinnad on kasvanud kiiremini kui tootja- ja impordihinnad ega lange samas tempos, kui eeldada võiks. Keskpanga hinnangul viitab see sellele, et mõnes toiduahela osas ei ole konkurents piisavalt terav.

Olgu öeldud, et kui Läti majandusministeeriumi 2025. aasta aruande järgi tõusid maailma toiduhinnad 2019. aasta detsembrist 2025. aasta novembrini umbes 24,1 protsenti, siis Lätis tõusid toidu ja alkoholivabade jookide tarbijahinnad samal ajal 57,5 protsenti. Praegune kõrge hind võib suuresti olla minevikus toimunud hinnahüppe pärand.

Selle aasta veebruaris alustas Läti konkurentsiamet menetlust kahe suurima poeketi suhtes, sest hinnaseire käigus tekkisid kahtlus keelatud kokkulepetes. Rikkumist ei ole veel tuvastatud, kuid uurimise alustamine näitab, et Läti konkurentsiamet peab jaekettide hinnakonkurentsi tõsiseks murekohaks.

Läti majandusteadlased on tõdenud, et probleem ei pruugi enam olla lihtsalt konkurentide vähesus, vaid ettevõtjatel on suhteliselt suur võim hinda määrata. Eesti puhul on Läti Rimi juht seevastu kirjeldanud olukorda kettidevahelise hinnasõjana, mille tõttu müüakse põhikaupa väga odavalt või alla omahinna. Seega Läti kõrgemat hinnataset ei saa seletada käibemaksuga, vaid üheks oluliseks erinevuseks Eestiga on nõrk konkurents.

Ärme otsusta munakarbi järgi

Soomel on Lätiga sarnased kogemused. Pärast sealset maksualandust tehtud hinnaseire näitas, et maksulangetus kandus sisuliselt täielikult tarbijahindadesse. Hiljem hakkasid hinnad uuesti tõusma, kuid see ei tähenda, et maksulangetus poleks mõjunud. Tooraine, energia, palgad, transport ja kaupmeeste kulud muutuvadki.

Soome langetas ka 2026. aasta alguses alandatud käibemaksumäära 14 protsendilt 13,5 protsendile. Muutus oli väike ja seetõttu on ka mõju lõpphinnale vaid umbes 0,44 protsenti, kuid Soome kaupmehed teatasid juba enne muudatust, et maksulangetus viiakse hindadesse.

Loomulikult on toidu käibemaksu langetamisel oma hind. See vähendab riigi maksutulu. Osa võidust saavad ka kõrgema sissetulekuga inimesed, kes toetust otseselt ei vaja. Samuti on õigustatud küsimus, kui suur osa maksulangetusest kandub tarbijale pikema aja jooksul. Need on päris argumendid.

Aga hoopis teine asi on väita, et käibemaksu langetamine ei vähenda hindu, sest ühes Läti Rimis maksavad munad endiselt rohkem kui Eestis. Sellist järeldust olemasolevad andmed ei toeta.

Kui Eesti tahab teada, kas madalam toidu käibemaks aitaks Eesti inimesi, on seda võimalik kontrollida. Võib valida põhitoiduainete piiratud korvi, langetada maksu tähtajaliselt, fikseerida hinnad enne muudatust ning lasta statistikaametil ja konkurentsiametil avalikult jälgida, kui palju maksulangetusest tegelikult tarbijani jõuab. Siis saaks otsustada päris andmete, mitte munade põhjal.