Aasta enne valimisi tuleb Reformierakonnal rinda pista mitte ainult sise- vaid ka välisvaenlasega. Läti otsus langetada aastaks põhitoiduainete käibemaksu 21 protsendilt 12 protsendile saab peaministrierakonnale olema ristikiviks kaelas, sest see annab viimaks vastuse, kas õigus on valitsusel või meie naabritel ning ülejäänud Euroopal.
Mitmel rindel võitlemine on peaministrierakonnale ligi 13-protsendilise toetusega korralik väljakutse, millele Reformierakond ei pruugi vastu pidada. Lisaks erakonna madalale reitingule on istuv peaminister võimalike valitsusjuhi kandidaatide kõrval populaarsuselt neljas ning oma valitsuskabinetis usaldatakse teda ministritest alles seitsmendana.
Veel keerulisem on usaldus koalitsioonipartnerite endi vahel, kus Eesti 200 madal reiting tekitab võbelusi mitte enam ainult poliitringkondades, vaid jõuab ka mitmendat korda välja. Äsja nägime piinlikku vaidlust muuta pilet maakonnaliinidel pensionäridele ja õpilastele tasuliseks, enne seda rääkisid oravad väljapressimisest hasartmängumaksu langetamisel.
Kõigi hädade kõrval oli käibemaksulangetus Reformierakonna õnneks veidi juba fookusest vajunud, kuigi seda on Eestis arutatud kaua. Mõni päev tagasi lendas kui paberlennuk nelja tuule poole 100 000 allkirja toiduainete käibemaksu langetamiseks, mis komisjoni arutelust kaugemale ei jõudnudki.
Käibemaksu langetamine on kahtlemata kallis maksumuudatus, mistõttu on pakutud välja sarnaselt Lätiga langetust põhitoiduainetele – lihale, munale, piimatoodetele ja saiale – ning testperioodi, mida on toetanud näiteks Kaubandus-Tööstuskoja juht, aga ka kauplused ise. Viimased on kinnitanud, et langetus hindadesse jõuaks, kui neile vaid võimalus antaks.
Kuid Reformierakond on selle kui hala pidevalt laualt maha pühkinud. Hoopis öeldakse, et poode olevat liiga palju, kaupmees võtab nagunii kõik raha endale ning üleüldse on tähtsad majandusorganisatsioonid pidevalt surunud rahandusministri kätt ning kinnitanud, et valitsus ajab õiget asja, kui siin järele ei anta. Ja peaaegu olime juba leppimas sellega, et kuigi inflatsiooni veab eest just toidukaupade kallinemine (toidukaupade hinnad on aastaga kasvanud 4,5 protsenti), pole midagi teha. Aga nüüd see kuradi Läti…
Lõunanaaber võibki oma otsusega Reformierakonna murda ja need argumendid põhja lasta, sest kohe kindlasti saame nii Lätis kui ka Eestis lugeda sellest, kuidas hinnad langetusele reageerisid. Ja veel enne valimisi!
Kui hinnad ei lange või tõus ei peatu, on meie valitsusel olnud õigus ning naabri õnnetuse üle tuntakse kahtlemata Stenbockis ja parteikontoris (varjatud) rõõmu. Vastasel juhul tuleb enne valimisi aru anda kogu Eesti ühiskonnale, sh enda valijatele, et eksimatud tegelikult siiski eksisid.
Elektriarved näitasid selgelt, et ka Reformierakonna endi valijad pole immuunsed ning elukallidus läheb neilegi korda. Erakonna reitingu kasv tegi esimeste elektriarvete saabudes äkkpidurduse. Elukallidus saab julgeolekuteemade kõrval olema üks põhiteemadest, mistõttu on siin kukkumine eriliselt valus igale erakonnale. See on Reformierakonnale vahest raskemgi, sest just neid on peetud rahandus- ja majandusteadmistes teistest paremaks.
Olen korduvalt tõdenud, et paindumatus on Reformierakonna suurim probleem. Ajutine või sihitud käibemaksu langetus mõnele tootegrupile andnuks neile vähemalt võimaluse rääkida, kuidas tehakse midagigi. Nüüd pole endal peale mikroskoopilise majanduskasvu ning kõrge inflatsiooni ette näidata midagi, kui Lätist uudised tulema hakkavad. Ma oleks peaministri asemel päris mures.