Valitsus on otsustanud lõpetada uuest aastast tasuta ja soodustingimustel õigusabi, mida kasutas igal aastal ligi 10 000 inimest ning asendada teenuse vestlusrobotiga. Otsus on tehtud suurema kärata ja enne, kui on selgelt hinnatud roboti tegelik suutlikkus, täpsus ja mõju abivajajatele. Miks muudab riik inimeste põhiseadusliku õiguse tõhusale õiguskaitsele tehisintellekti katsepolügooniks?

Poes on müüja asendatud iseteenindusega, juturobotid vastavad klientidele pankades, isegi autoga annab vestelda. On lahendusi, mis sobivad lihtsamate ja rutiinsete toimingute jaoks. Kui häda käes, otsib klient poes siiski inimest. Kui jutuks tulevad inimese elu põhiküsimused, keerulised kogemused ja emotsionaalselt laetud olukorrad, on inimkontakt eriti oluline.

Õigusabi on selline teenus, kus inimese asendamine juturobotiga, peab olema väga põhjalikult läbi mõeldud ja katsetatud. Vähe on neid, kes lähevad juristi juurde aega surnuks lööma. Sinna jõutakse enamasti hädas, tihti segaduses, hirmunult või lootusetult. Teemadega, mis mõjutavad otseselt inimese olevikku ja tulevikku: hooldusõigus, töövaidlused, lahutused, elatis, lähisuhtevägivald.

Sellistes olukordades vajab inimene õigusalast pädevust, aga ka inimlikku kohalolu, oskust kuulata, selgitada ja toetada. Vestlusrobot võib jagada infot, kuid tal puudub võime tajuda laiemat konteksti. Kui paljud üleüldse oskavad küsida õigeid küsimusigi, et jõuda vajalike vastusteni ning sisulise aruteluni?

On arusaamatu, miks ei võimaldata juturobotil töötada esmalt paralleelselt inimjuristidega, kuni selle võimekus ja tegelik kasu on tõendatud. Praegu võetakse toimiv süsteem maha, enne kui asendus on end vähimalgi määral õigustanud.

Riigil lasub siiski kohustus tagada mitte ainult formaalne, vaid sisuline ligipääs õigusabile. Kohtusse pöördumise õigus muutub sisutuks, kui inimesel puudub tegelik võimalus oma õigusi kaitsta. Ja vajadus õigusabi järgi ei ole ju kuidagi vähenenud.

Riigikogu poolt vastu võetud töölepingu seaduse muudatuse selgituskiri tunnistab näiteks, et ei saa välistada töötajate survestamist ega nende vähest teadlikkust paindliku tööaja kokkulepete tingimustest. Ehk inimesed vajavad rohkem, mitte vähem, professionaalset ja usaldusväärset nõu. Naiste Varjupaikade Liit on juhtinud tähelepanu, et riikliku rahastuse nappus on viinud juriidilise nõustamise sisulise lõppemiseni, kuigi just see on elulise tähtsusega hooldusõiguse ja suhtluskorra vaidlustes.

Me ei tea, milliseid mõjuhinnanguid on tehtud ja kuidas see otsus saab tegelikult mõjutama vähekindlustatud inimesi ning neid, kes pöörduvad abi saamiseks keerulises ja emotsionaalses seisus. Samuti on kaheldav, et see tegelik rahaline kokkuhoid on juturoboti arendamise ja haldamise kõrval niivõrd suur, et see otsus sündis igasuguse tõsise debatita.

Tehnoloogia areng on tervitatav ja vajalik, kuid see peab olema toe, mitte asenduse rollis. Eriti niivõrd olulistes küsimustes ja vähemalt nii kaua, kuni on selle kasutegur kahtluseta tõendatud. Juristi asendamine robotiga ei ole digiriigile kohane innovatsioon, vaid riskib liigselt abivajaja elu, turvalisuse ja tulevikuga. Vara veel on anda inimese tõsine mure lahendada algoritmile.