Püstol ei muuda tavakodanikku sõjaliselt võimekaks. Oluline on eristada turvatunde illusiooni tegelikust kaitsevõimest.
Relvaseaduse muudatused on saanud laiemat kõlapinda ning kui osa mõtteid on igati kaalumist väärt, siis aina enam tundub, et mõistlike mõtete varjus on plaan teha põhimõtteline muudatus Eesti relvapoliitikas. Seda vist lootuses, et rohkem relvi võrdub rohkem turvatunnet. Rahvusvaheline kogemus näitab selgelt, et relvade laiem levik ühiskonnas tähendab üldjuhul rohkem relvadega seotud kuritegevust, enesetappe ning õnnetusi.
Mis probleemi lahendame?
Eesti võimaldab igal täisealisel inimesel relvaluba taotleda, tee eksam, ole terve mõistusega ja põhjenda, milleks sul relva vaja on. Politsei annab rohelise tule 96%-le relvaloa taotlejatest, ehk vaid väga väike osa neist relva ei saa. Jahinduse või sportlaskmise puhul ei ole kuulda olnud, et seda mingilgi moel ebamõistlikult takistatakse. Tõsi, enese ja vara kaitse puhul tuleb pikemalt põhjendada, kas ja miks seda relva siiski vaja on. Seda enam, et Eesti kuritegevuse tase ei ole midagi sellist, mille puhul peaks igaühel relv padja all olema.
Ma olen nõus, et see annaks ju teatud mõttes kindlust iseenda ja pere kaitseks. Igast hulle on! Teisalt võib enesekaitseks mõeldud relv, mida inimene pole harjunud kriisiolukorras kasutama, muutuda ohuks nii omanikule endale kui ka ümbritsevatele inimestele. Kui mitte füüsiliselt, siis juriidiliselt.
Lisaks peab alati arvestama, et seesama seadus, mis annab sulle, mõistlikule inimesele relva, võib selle anda ka sellele, kes igas olukorras seda sugugi ei ole. Sellele, kes läheb liikluses närvi või kellele ei meeldi see, kuidas oma prügist vabaned.
Need ei ole suvalised näited, vaid surmaga lõppenud juhtumid Ameerika Ühendriikidest. Relvade laialdane kättesaadavus on seal viinud olukorrani, kus relvavägivald, massitulistamised ja õnnetusjuhtumid on igapäevane reaalsus. 2024. aastal hukkus USAs tulirelvade tõttu ca 40 000 inimest – neist suur osa enesetappude ja koduvägivalla tagajärjel.
Kui Tarmo Tamm toob välja, et relv on sageli ka ainus vahend, mis kriisiolukorras tasakaalustab füüsilisi erinevusi, näiteks naiste ja meeste vahel, siis tal on selles mõttes õigus, et kuul tapab naist ja meest ühtemoodi. Küll aga näitavad nii USA kui ka Euroopa andmed, et tulirelvade olemasolu kodus suurendab perevägivalla juhtumite surmaga lõppemise riski. Iga relv, mis satub valedesse kätesse või liigse impulsi ajel kasutusse, võib lõppeda traagiliselt.
Nüüd võiks muidugi öelda, et aga me olemegi targemad, paremad ja osavamad ning Ühendriigid on ekstreemne näide. Võib-olla ongi, kuid me peame siiski mõistma ka tänaseid trende. Üheks selliseks on, et vaimse tervisega on hädas järjest rohkem inimesti ka Eestis – läbipõlemine, stress, lootusetus. Vaimse tervisega on kimpus järjest enam noori. Samal ajal ei ole abi paraku alati kättesaadav ega piisav. Me ei suuda neid asju alati ette näha. Keegi ei suuda.
Organiseeritud vastupanu on tõhusam
Kogu eelnev jutt ei ole relvade vastu. Relvi on vaja, jahimehi on vaja, Kaitseliitu on vaja. Nii, nagu ka mõistlikke reegleid. Kui me räägime bürokraatia vähendamisest, siis arutame. Kindlasti on neid küsimusi, mida saab teha paremaks ja mõistlikumaks – olgu selleks kas või lubatud padrunite arv, kuidas relva transportida, kus ja mitut relva kapis hoida tohid või lasketiirude rajamine.
Julgeolekuolukord on meil piiririigina selgelt väga keeruline. Kuid kui ausalt hinnata tsiviilisikute relvastuse rolli võimalikus kriisis, oleks nende mõju marginaalne. Püstol ei muuda tavakodanikku sõjaliselt võimekaks. Oluline on eristada turvatunde illusiooni tegelikust kaitsevõimest.
Tõelist kaitset pakub Eestis Kaitsevägi, Kaitseliit ja muud organiseeritud struktuurid, kelle relvastus, väljaõpe ja juhtimine on süsteemsed. Seega arutame, kuidas vähendada tarbetut bürokraatiat nende inimeste jaoks, kes panustavad juba täna Eesti riigikaitsesse: jahimehed, kaitseliitlased ja sportlaskurid kes vajaksid vahest vähem formaalsusi relvade hooldamisel, transportimisel ja treeningutel.
Relvaseaduse liberaliseerimine ei tee Eestit turvalisemaks. See võib küll pakkuda lühiajalist illusiooni kontrollist ja kaitsevõimest, kuid pikemas plaanis suurendab see hoopis riske. Eesti praegune relvapoliitika on tasakaalukas ja toimiv – see annab võimaluse relva omamiseks neile, kes seda vastutustundlikult teha soovivad, kuid välistab liigse ja kontrollimatu relvade leviku.
Andre Hanimägi: rohkem relvi pole kikimiki, et igaüks teeb piuh-piuh puusapealt