Kui „Kopenhaagen, mitte Minsk!“ tekitab niivõrd palju vastukaja ning vaat et hirmujudinaid, on tegemist suurepärase ja asjakohase võrdlusega nii sisult kui vormilt. Turunduses on oluline lugu, selge kontrast alternatiiviga ning põhjus, miks peaks inimene eelistama üht valikut teisele.

Sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna vahel on see kontrast väga selge ja tundub, et hüüdlause seda ka piisavalt valusalt avab. Kuid veel olulisem on see, mis peitub erakondade viksitud hüüdlausete ja piltide taga. Küsimus ei ole selles, et Tallinn peaks kellekski teiseks kehastuma, vaid milline on juhtimise kvaliteet, otsuste läbipaistvus ja suund, kuhu tahame oma linnaga liikuda.

Tugev kontrast

Visioon on poliitika tuum: kuidas Tallinn areneb, millised on prioriteedid ja millist elukeskkonda me tahame pakkuda. Visioonita juhtimine tähendab seismist paigal või, mis veel hullem, tagasiminekut. Keskerakonna absoluutne võim või EKRE–Keskerakonna võimuliit Tallinnas ei tähendaks pelgalt erinevust jutus ja nägudes, vaid otsuste sisus ja läbipaistvuses.

Absoluutse enamuse puhul on korruptsioonioht alati suurem. Tallinna ajalugu pakub selle kohta kahjuks rohkem kui küllalt näiteid: linna juhtimist, kus huvide põimumine ja hämarad otsused varjutasid avalikku huvi, on nähtud. See ongi Minsk versus Kopenhaagen.

Valdkond, kus erinevus samuti selgelt välja joonistub, on ühistransport, trammid ja trollid. Veel mõni aeg tagasi rõhutas ka Keskerakond selle arendamise vajalikkust. Nüüdseks on aga maha hääletatud uute akutrollide ostmine Euroopa toel ning trammiliiklusest saanud miskit, millega linlasi, eelkõige autojuhte hirmutada.

Üha selgemaks saab, et küsimus pole mitte linna arengus, vaid ideoloogilises vastasseisus. Paraku kumab ka Janar Sinivälja kirjutisest mitte turunduseksperdi, vaid Keskerakonnaga inimesi ja vereringet jagava Autoomanike Liidu sisu, kus trammivastasus pole mure Tallinna, vaid autode pärast.

Kuid see võitlus ei pea olema teineteist välistav. Olen samuti autojuht ja pean oluliseks, et linnas oleks võimalik autoga nii liigelda kui ka parkida. Aga silmi ei saa pigistada kinni tõsiasja ees, et ummikuid ei lahenda mitte asfaltiribad, vaid paremini korraldatud ühistransport. See pole ideoloogiline küsimus, vaid praktiline teadmine.

Samuti pole võimalik eitada, et linnaruum, mis on kvaliteetsem ja inimkesksem, toob kasu kogu piirkonnale. Põhja-Tallinna Vana-Kalamaja tänava näide on ehe tõestus: parem ruum on kasvatanud nii kinnisvara väärtust kui ka kohalike ettevõtete käivet. Ka see ongi Minsk versus Kopenhaagen.

Stockholmi sündroom

Kohalikke elanikke tuleb kuulata ja arvestada nii nende kui ka ekspertide hinnanguid. Liivalaia kui ka Puhangu trammitee puhul seda kahtlemata tehakse. Esimene plaan pole kunagi lõplik tõde, vaid algus parimate lahenduste leidmiseks. Aga kuulamine ei tohi tähendada kartust igasuguse muutuse ees.

Nii ongi suur küsimus: kas Tallinn jääb Keskerakonna „Ei-mentaliteedi“ pantvangi või suudame koos teiste jõududega linna päriselt edasi viia? Mõistan, et uuel võimul on olnud vigu ja ette võeti korraga liiga palju, kuid poliitiline Stockholmi sündroom pole õige tee. Ei pea harjuma olukorraga, kus pidurdatakse arengut ja tõrjutakse uusi ideid ega uskuma, et seisak ongi „turvaline“ ja „õige“.

Turunduslike loosungite pärast ei tasu pahandada. On hoopis imelik, kui erakond ei julgekski oma linna jaoks tulevikupildi visandada. Sotsiaaldemokraatide visiitkaart ei tähenda koopiat mõnest välismaisest linnast, vaid väärtuspõhist sihti – läbipaistvam juhtimine, parem linnaruum, mitmekesine liikumisvõimalus. Ja mis peamine: linnajuhtimine, kus arvestatakse inimestega, mitte ainult võimukandjate huvidega.

Tallinn ei pea olema Kopenhaagen. Aga ta peab olema Tallinn, mis on hästi juhitud, aus ja tulevikku vaatav.

VASTUKAJA | Andre Hanimägi: poliitiline Stockholmi sündroom pole õige tee