Vaenukõne kriminaliseerimise üle võib vaielda emotsionaalselt veel aastaid, aga aususe huvides tuleb öelda, et see vaidlus on sisuliselt juba lõppenud. See otsus tehti ammu, juba 2008. aastal, kui Euroopa Liit vastava raamotsuse vastu võttis. Eesti oleks pidanud selle üle võtma 2010. aastaks. Me ei teinud seda. Nüüd on Eesti suhtes algatatud rikkumismenetlus ja selle tulemus ei ole maailmavaateline debatt, vaid rahatrahvid.

Ka kõige vingemad poliitilised žestid ei muuda seda reaalsust. Isegi Urmas Reinsalu valgusfoor oma punase tulega ei peata Euroopa Liidu õiguse kohaldamist. Seda saab ignoreerida ainult ajutiselt ja maksta selle eest maksumaksja rahaga. Seetõttu oleks aus nihutada fookus sinna, kus see tegelikult peab olema ehk milline see seadus saab olema.

Kõigepealt tuleb alustada hirmudest, kuna neid on palju. Vaenukõne ei ole poliitiline kriitika, terav arvamus, maailmavaade, solvang, rumalus ega ka sotsiaalmeedias pröökamine. Kõik see on ka edaspidi lubatud. Jah, ka inetult, ebaviisakalt ja piinlikult. Kui keegi kardab, et seadus vaigistab kriitikud või keelab “valesti mõtlemise”, siis see hirm ei põhine eelnõu sisul. Kris Kärneri moodi internetis rumaluste rääkimine jääb ka edaspidi lubatuks.

Vaenukõne on midagi muud. See on avalik üleskutse vihkamisele, diskrimineerimisele või vägivallale inimeste vastu nende tunnuste tõttu viisil, mis ohustab ühiskonna turvalisust. Mitte tunne, mitte solvumine, vaid oht. Ebameeldivus ei vii vangi. Vastutus tekib siis, kui kõne hakkab päriselt inimesi üles kütma. Tõsi, ühiskonna turvalisuse ohu hindamine ning selle piiride täpne seadusesse kirjutamine on keeruline ülesanne.

Oluline on ühtlasi mõista, kuidas me selle direktiivi üle võtame. Valitsuse pakutav lahendus jagab inimesed sisuliselt kahte kategooriasse. Kui vaenu õhutatakse rahvuse, rassi, nahavärvi, päritolu või usutunnistuse alusel, siis on tegemist kuriteoga. Kui aga vaenu õhutatakse soo, keele, puude, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalse ja varalise seisundi alusel, siis on see väärtegu.

Ühel juhul niisiis vanglasse ja kriminaalmenetlus, teisel juhul rahatrahv. Kuigi tegu võib sisuliselt olla sama. See tähendab, et seadus ütleb vaikimisi, et mõne inimese vastu õhutatud vaen on ohtlikum kui teise vastu. Seda ei saa pidada mõistlikuks, veel vähem õiglaseks.

Põhiseadus ei tunne “vähem kaitstavaid” inimesi. Eesti põhiseaduse § 12 ütleb üheselt, et kedagi ei tohi diskrimineerida. Seal on loetletud rohkem tunnuseid kui eelnõus ja rõhutatud, et see loetelu ei ole ammendav. Ka kehtivas õiguses on vaenu õhutamise aluseid rohkem.

Nüüd loome hierarhia, milles ühed tunnused muutuvad olulisemaks kui teised ning seda argumendiga, et võtame üle direktiivi miinimummäära. See on tihtipeale mõistlik, aga antud juhul pole legitiimne ega loogiline põhjus. See on vastuolus nii põhiseaduse mõtte kui ka elementaarse õiglustundega.

Kummastav on, et Reformierakond on sellelt tõdemuselt irdunud. Veel 2020. aastal ütles Reformierakond väga selgelt, et ei ole olemas vähem kaitstavaid inimesi ning andis opositsioonis sisse vaenukõne eelnõu, kus ei jagatud inimesi kaheks. Sama hoiak püsis ka 2023. aastal, kui vaenukõne eelnõu jõudis riigikogus esimese lugemiseni reformierakondlasest justiitsministri eestvedamisel.

Praegu püüab peaministrierakond koalitsioonipartneriga põhjendada, miks võimalik oht sõltub sellest, kelle vastu see on suunatud. See on oluline, kuid kahetsusväärne suunamuutus. Mõistlik seadus ei jaga inimesi olulisemateks ja vähem olulisteks. Õigusriik ei tee seda.

Andre Hanimägi: vaenukõne jagab inimesed olulisteks ja vähem olulisteks