Tallinna vanglas kambrikaaslase mõrvanud ja lisaks hulga muid raskeid kuritegusid toime pannud Marek Madisoo võib Eesti seaduste järgi saada maksimaalselt 15 aastat vangistust. Tapmisele lisanduvad vägistamine, korduv vägivald, vargused ja relvade käitlemine justkui “kaovad” ühe karistusmäära sisse. See on õiguspärane, kuid kas ka õiglane?

Karistusseadustiku loogikas arvutatakse liitkaristust raskeima kuriteo järgi. Liitkaristus on petlik sõna. Tegemist pole üksikkaristuste aritmeetilise liitmisega, vaid kergemad karistused kaetakse raskemaga. Kui raskeim tegu on tapmine, mille eest on ette nähtud kuni 15 aastat vangistust, ei saa kogukaristus seda piiri ületada.

Selline on Mandri-Euroopa õigustraditsioon ehk meie lähiriikides on põhimõte sarnane: tagada proportsionaalsus ja vältida olukorda, kus väiksemate tegude kuhjumine tooks kaasa absurdselt kõrgeid karistusi.

Ent ühiskondlik õiglustunne küsib teistmoodi. Kui üks inimene sooritab ühe kuriteo, saab ta 15 aastat. Kui teine inimene paneb toime tapmise, vägistamise, auto ärandamise ähvardusega ja mitmeid kelmusi, saab ta samuti 15 aastat.

Anglosaksi õigussüsteemis, näiteks Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias võib kohus otsustada, kas karistused jooksevad samaaegselt (concurrent) või järjestikku (consecutive). Madisoo juhtumi puhul võiks see tähendada siis 15 aastat tapmise eest + 6 aastat vägistamise eest + 3 aastat auto ärandamise eest + veel mitme aasta jagu muude tegude eest. Kokku kerkiks karistus 30–40 aasta kanti. Tunduks õiglasem, et iga tegu saab oma hinna.

Anglosaksi süsteemil on muidugi ka oma varjuküljed. Kõige tuntumad on Ameerikas mõistetud “300 aasta pikkused karistused”. Sisuliselt tähendab see eluaegset vangistust. Samuti kaob resotsialiseerimise idee – kui kinnipeetav teab, et ta ei vabane kunagi, kaob motivatsioon muutuda.

Meie õigussüsteem hoiab karistused etteaimatavad ja piiratud, kuid jätab ohvrite ja ühiskonna õiglustunde sageli rahuldamata. Aga samal ajal kui arutame, kas Tartusse peaks tooma välisriikide vange, kerkib paratamatult mõte: kas laseme enda kõige ohtlikumad retsidivistid ehk liiga kergekäeliselt vanglamüüride vahelt uuesti välja?

Kesktee on tegelikult võimalik ja mitmed riigid on leidnud eri variante. Näiteks nii, et osa karistusi saab mõista samaaegselt kandma, osa järjestikku. Nii saab kohtunik arvestada, et teatud rasked teod – näiteks tapmine ja vägistamine – ei neelduks täielikult üksteise sisse.

Eesti seadusandjalegi võiks siin olla mõttekoht, kas ja kuidas karistusõigust reformida nii, et näiteks raskete isikuvastaste kuritegude puhul (nt tapmine, vägistamine, inimkaubandus) saaks karistusi osaliselt liita. See ei tooks kaasa Ameerika stiilis sadu aastaid, kuid väldiks olukorda, kus kümned rasked kuriteod lahustuvad neist raskeima maksimumkaristusse. Näiteks Madisoo juhtumi puhul võiks liitkaristus kujuneda 20–25 aasta pikkuseks – märgatavalt karmim kui 15 aastat, ent õiglasem ja loogilisem kui praegu.