Seda kõike saab saavutada meie teravilja kodumaal väärindades. Eestis kasvatatakse aastas ligikaudu 1,3 miljonit tonni teravilja, millest üle 800 000 tonni eksporditakse. Selle asemel, et seda sellisel kujul välja vedada, võiks suure osa sellest väärindada Eestis loomakasvatuse kaudu.

Nii ekspordiksime toorvilja asemel liha, piimatooteid, mune ja muid kõrge lisandväärtusega toiduaineid. Selline areng looks uue majandusmudeli, kus põllumajandus ei ole enam pelgalt tooraine tootja, vaid terviklik bio- ja ringmajanduse vedur.

Võimaliku arengustsenaariumi järgi võiks Eestis söödateravilja praegusega võrreldes 2,5 korda enam väärindades suurendada peetavate sigade hulka kaks ja pool korda. Lisanduda võiks veel vähemalt paarkümmend tuhat piimalehma ja umbes 40 000 lihaveist. Nii broilerite kui ka munakanade hulk võiks aga Eestis kahekordistuda.

Selle kõige tulemusel suureneks ka biometaani tootmine kuni 2,5 korda, umbes 1,4 teravatt-tunnini aastas.

Eelpool kirjeldatud areng suurendaks märkimisväärselt Eesti põllumajanduse ja toiduainetööstuse lisandväärtust. Maapiirkondades tekiksid uued töökohad põllumajanduses, söödatootmises, lihatööstuses, piimatööstuses, logistikas ja taastuvenergiasektoris.

Ringmajandus loob täiendava väärtuse. Loomakasvatuse kasv tähendab suuremat sõnniku hulka, millest saab toota biogaasi ja biometaani. Taastuv- energia tootmine annaks aga omakorda põllumajandusele uue sissetulekuallika ning vähendaks Eesti sõltuvust imporditavatest fossiilkütustest.

Biogaasi tootmisel tekkiv kääritusjääk on kvaliteetne orgaaniline väetis, mille kasutamine võimaldab vähendada mineraalväetiste kasutamist. Samuti aitab see parandada mulla viljakust ning hoida toitained Eesti põllumajanduses ringluses. See vähendab põllumajanduskulusid ja tugevdab ühtlasi keskkonnahoidu. Meie kodumaa toiduga isevarustatus paraneb.

​Kirjeldatud arenguga suureneks oluliselt Eesti suutlikkus katta oma riigi elanike põhitoiduainete vajadus kodumaise toodanguga. See tähendab, et Eesti suudaks lisaks oma elanike varustamisele eksportida märkimisväärses mahus kõrgema lisandväärtusega toiduaineid ning vähem importida toitu, mineraalväetisi ning erinevaid energiakandjaid või energiat.

​Selline ringmajandus suurendab Eesti eksporditulu, vähendab impordisõltuvust, parandab meie peamiste toiduainete isevarustatust, vähendab mineraalväetiste vajadust ning tugevdab nii energia- kui ka toidujulgeolekut.

Eesti põllumajandus võiks kujuneda üheks meie riigi kõige tähtsamaks strateegiliseks majandusharuks. Sellest peaks saama valdkond, mis loob samaaegselt nii jõukust, töökohti, eksporditulu kui ka varustuskindlust kogu riigile.

Eesmärk võiks olla muuta Eesti põllumajandus ja toidutööstus praegusest tooraine eksportijast kõrge lisandväärtusega bio- ja toidumajanduseks, mis tagab toidu- ja energiajulgeoleku, suurendab eksporditulu ning loob maapiirkondadesse uusi töökohti.

See on ilus ja mõistlik eesmärk, mis ometi ei täitu kohe kindlasti mitte iseenesest, vaid nõuab lisaks valdkonnas tegutsevate ettevõtjate tohutule pingutusele ka riigi sihikindlat ja järjepidevat tegutsemist selles suunas.

Mida oleks vaja põllumajandus ja toidutööstuse toetuseks teha? Toon siin kohal ära tosina jagu punkte, mille järgimine oleks äärmiselt vajalik.

Esiteks tuleks seada riiklikud isevarustatuse eesmärgid peamistele toiduainetele. Kõik riiklikud otsustusvõimalused tuleks aga panna seda plaani toetama.

Käivitama peaks investeerimisprogrammi uute sea-, linnu- ja veisefarmide rajamiseks ning olemasolevate laiendamiseks, samuti toiduainetetööstuse laiendamiseks ja uuendamiseks.

Kolmandaks on vaja toetada katmikalade rajamist jääksoojust eraldavate soojuselektrijaamade juurde ja olemasolevate laiendamist.

Senisest enam tuleb toetada biogaasiinvesteeringuid.

Samuti on eluliselt oluline tugevdada loomatauditõrjet ja bioohutust.

Toetada tuleb kõrgema lisandväärtusega toodete arendamist.

Oluline on luua ka tugev ekspordiprogramm, et avada valdkonnas tegutsejatele uusi välisturge.

Arendada tuleb täppispõllumajandust ja täppisloomakasvatust.

Eestil tuleb toetada ka automatiseerimist, robotiseerimist ja digitaliseerimist ning panustada veelgi enam aretusse ja söödauuringutesse. Lihtsustada ja kiirendada tuleks valdkonda puudutavate keskkonna- ja ehituslubade menetlemist. Ja kindlasti peaksid otsetoetused soosima heina purustamise asemel lisandväärtuse loomist.