Põhja-Euroopas kasutatav Nord Pool süsteem loodi ajal, mil elektrisüsteem oli stabiilsem, tootmine prognoositavam ja geopoliitilised riskid väiksemad. Põhjamaades oli odavat elektrit üle ja sellele oli vaja leida turg. Maailm on muutunud, aga turureeglid on jäänud sisuliselt samaks.

Poliitikuna ei ole minu jaoks enam vastuvõetav vaikiv eeldus, et see süsteem on ainus võimalik. Kui süsteem põhjustab ühiskonnas ebastabiilsust, tuleb see ausalt lahti arutada ja vajaduse korral ümber kujundada.

Praegu võib elektrihind mõne päevaga mitmekordistuda. See ei ole normaalne majanduskeskkond, eriti olukorras, kus elektrist on saanud majanduse vereringe. Tööstust ei saa sellistes tingimustes planeerida. Ettevõtjad ei saa teha pikaajalisi investeeringuid. Pered ei saa olla kindlad, milline on järgmise kuu arve. Kui elektrihind on ettearvamatu, muutub ettearvamatuks kogu majandus. See ei ole enam pelgalt energiapoliitika küsimus – see on riigi konkurentsivõime küsimus.

Praegune süsteem toodab ühiskonnas pingeid

Kui inimesed näevad, et elektrihind võib hetkega tõusta kordi, tekib õigustatud küsimus – kelle jaoks see süsteem töötab? Selline hinnakõikumine vähendab usaldust turu vastu, suurendab poliitilist vastasseisu ja sunnib riiki kriisides sekkuma.

Kui turg toimiks ideaalselt, ei peaks riik erinevaid subsiidiume maksma, vaid turu enda loogika tagaks võimekuse teha süsteemi kuluefektiivsust tõstvaid investeeringuid. Praegune süsteem jätab oma ebastabiilsuse ühiskonna kanda.

Ma ei räägi turu lõhkumisest. Vastupidi – räägin majandust toetavast päriselt toimivast turust.

Ma ei poolda riiklikku hinnakontrolli ega käsumajandust. Vastupidi – ma usun turumajandusse. Aga turg peab töötama ka kriisis, mitte ainult headel aegadel. Praegune süsteem maksab toodetud elektri eest, aga ei tasusta piisavalt selle eest, et süsteem üldse olemas on. See teeb investeerimise riskantseks ja loob paradoksi – turumudel, mis peaks riigi rolli vähendama, sunnib riiki üha rohkem sekkuma.

Lahendus: uus turukiht, mis toob stabiilsuse ja madala hinna

Me ei pea olemasolevat turgu lammutama. Me peame seda arendama. Kõige realistlikum lahendus on lisada olemasoleva turu kõrvale pikaajaliste süsteemilepingute turg.

Kuidas see töötaks? Süsteemi selgrooks oleksid pikaajalised tarnelepingud. Enamik energiat müüakse ette fikseeritud hinnaga, näiteks aasta kaupa. See sunnib süsteemi töötama ja kõige efektiivsemaid lahendusi leidma ka kõige külmemal talvel.

Konkurents terviklike energialahenduste vahel. Turul ei konkureeri enam üksikud jaamad, vaid terviklikud energialahendused – tootmine, salvestus, varuvõimsus ja nutikas tarbimine koos. Turg valib kõige odavama kogukuluga lahenduse ja soosib ka investeeringuid sellesse. Ühtlasi soosiks see eri tootjate koostööd ja väldiks, et igaüks eraldi ei investeeri üle.

Turu vastutus, mitte riigi vastutus. Kui tootja ei suuda lubatud energiat tarnida, peab ta selle ise turult juurde hankima või maksma trahvi. Riik jääb süsteemis ainult viimaseks turvavõrguks süsteemioperaatori ja talle kuuluvate või siis sisse ostetavate reservvõimsuste kaudu.

Mikrotootjad turule koostöö vahendusel. Kodumajapidamised ja väiketootjad saavad turul osaleda vabalt, teenides vastavalt oma panusele süsteemi töökindlusesse.

Mida Eesti sellest võidab? Odavam keskmine elektrihind. Väiksem hinnakõikumine. Suurem investeerimiskindlus. Parem varustuskindlus. Väiksem vajadus riigi kriisimeetmete järele. Loogilised investeeringud.

Halvim otsus oleks mitte midagi muuta

Kõige ohtlikum ei ole vale otsus – kõige ohtlikum on otsus mitte midagi muuta. Kui me ei julge või ei viitsi turumudelit ajakohastada, maksame selle eest majanduse konkurentsivõime, investeeringute ja sotsiaalse stabiilsusega. Eesti ei saa endale lubada olukorda, kus elektrihind muutub arengupiduriks. See ei ole küsimus sellest, millist tehnoloogiat keegi eelistab, vaid hoopis sellest, kas Eesti suudab pakkuda oma inimestele ja ettevõtetele kõige odavamat ja kindlamat elektrit. Ühtlasi saab siis ka nagu võluväel vastuse asjatult poliitiliseks aetud teema – milline elekter on kokkuvõttes kõige odavam.

Ma ei väida, et see mudel on lõplik vastus. Aga ma väidan, et praegune süsteem vajab ausat ja sisulist ühiskondlikku arutelu. Kui me tahame, et Eesti majandus kasvaks, tööstus investeeriks ja inimesed tunneksid kindlust oma tuleviku suhtes, siis me peame energiapoliitikas julgema teha järgmise sammu. Elektriturg peab teenima ühiskonda. Ja kui ta seda piisavalt ei tee, on poliitika ülesanne see arutelu käima lükata.

Viimaste päevade elektrihind annab selleks ehk piisava tõuke.

Anti Allas: me ei taha mängida enam hinnaloteriid! Elektriturule tuleks lisada uus turukiht