Olgu metsseaemise põrsaste ilmale toomise kordadega aastas nii nagu on – juba hakkasin lootma, et ehk vähemalt ei tee minister niigi kesist regionaalpoliitikat veelgi hullemaks. Kahjuks eksisin. See ühekülgne lahmiv tulevärk, mis regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase suust on kostunud ühistranspordi teemal, on hirmutav.

Võtan lühidalt kokku: ministri arvates on ühistranspordi hädade peapõhjus maakonnaliinidel tasuta sõitvad pensionärid ja õpilased. Tule taevas appi! Oleksin oodanud reformiga startimisel ministrilt sisulist väärtuspakkumist, selle asemel toimub hirmutamine teenuse kadumisega tulevikus ja näpuga näitamine võrukate, pensionäride, õpilaste ja omavalitsuste suunas.

Kõik sooviks, et ühistranspordi kulud ei kasvaks, kuid see on ebareaalne soov olukorras, kui kõik kulud ja sealhulgas ka bussijuhtide palgad kasvavad ning nõuded paisuvad. Kuidas bussitransport selles hindade rallis, mis viimase viie aasta jooksul on toimunud, saab olla erand?

Kindlasti ei ole maakonnaliinide doteerimiseks antud summa ületanud elukalliduse kasvu. Riigikogu maaelukomisjoni liikmena tean, et võrreldes viie aastaga taguse ajaga neelavad maakonnaliinid umbes 37 protsenti rohkem riigi raha, samas on kaupade ja teenuste hinnad kasvanud 40–45 protsenti.

Samas ei paista rahapuudust praegusel koalitsioonil olevat, sest 3500 ja rohkem eurot kuus teenivatele inimestele jagatakse tänavu täiendavalt maksukingituseks ligi 160 miljonit eurot, mis ületab kahekordselt kogu bussitranspordi doteerimise summat. Nii et lahendus paistab hoopis valitsuse prioriteetide muutmises. Ehk ei pea esimese asjana minema laste ja pensionäride taskute kallale. Peamist probleemi ehk busside täitumust see ei lahenda, vaid suunab veelgi rohkem inimesi ühistranspordist eemale.

Ka omavalitsuste rahakoti kallale minek ei aita, sest väljaspool Tallinna ja Tartut ning nende «kuldset ringi» ulub vaid tuul. Kõige hädapärasemad kulud saab kaetud, kuid kui ühistransporti peaks panustama senisest veelgi rohkem, tuleks see ikkagi millegi muu ja hädavajaliku arvelt. Nii et ka see ei ole lahendus.

9. jaanuaril ERRis ilmunud uudisloost «Terras: lapsed ja pensionärid hakkavad maakonnaliinidel pileti eest maksma» võime lugeda järgnevat: «Pensionärid ja lapsed, kes seni on sõitnud maakonnabussides tasuta, peaksid reformi jõustumisel ostma 15–20-eurose kuukaardi või üksiksõidupileti, mis maksab 50–60 senti, ütles Eesti 200sse kuuluv regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Terras Vikerraadios. Piletiraha on vaja koguda, et riik teaks, kus ja kes kõige rohkem sõidab.»

Siin tuleb valitsuse loogikavead selgelt ümber lükata! Esiteks toimub valdavalt ka praegu sõitude valideerimine. Kindlasti on võimalik asja teha täpsemaks, kuid selleks ei pea lastelt ja pensionäridelt nõudma 20-eurost kuukaarti või 60-sendist üksikpiletit.

Ministri väite ümberlükkamiseks külastasin Kagu ühistranspordikeskust Põlvas ja pärisin selle juhilt selgitust sõitude ja sõitja valideerimise kohta. Küsimusele, kas piisav ülevaade sõitjatest ja nende sõitudest on olemas, sain vastuse, et absoluutselt, jah. Neil on teada, millisesse sihtgruppi reisija kuulub – kas ta on täiskasvanu, noor, eakas, osalise või puuduva töövõimega. Samuti on teada kõigi reisijate reiside alguspunkt ning väljaspool Võru ja Põlva linna ka sihtpunkt.

Nii et piletita reisija ei ole kummitus, nagu minister oma arvamusloos «Miks peaks tallinlane kinni maksma tühjad bussid Võrumaal?» väidab ja kõvasti taas ämbreid kolistab.

Ka reisijate arvu vähenemise põhjus väljaspool Eesti kaht suur keskust ja nende lähiümbrust pole üllatus. Valitsusel pole siingi mõtet otsida põhjust pensionäride ja õpilaste tasuta sõidust. See ongi regionaalvaldkonna reaalsus. Elanike arv maapiirkondades kahaneb ja maaelu jõuliselt elavdavaid säravaid algatusi pole valitsusel ühtegi. Teadmiseks ka, et aastaid on ühistranspordis rahapuudusel rakendatud kõige säästlikumat mudelit, mis rahuldab küll hädavajadused, kuid ei vasta kaugeltki tööinimeste liikumisvajadustele.

Liinivõrk peab olema peasuundadel tunduvalt tihedam ja selles osas on ametnikud õigel teel. See aga nõuab oluliselt rohkem raha. Tööealised juba maksavad sõitude eest, kuid see ei tõstnud neile sõitude hulka. Tegelik lahendus on siiski liinivõrgu tihendamine – oote- ja ümberistumiskohtade tingimuste parandamine. Lisada tuleb ka ettevedu. See kõik nõuab raha, mida oleks saanud süsteemi panna, kui valitsus ei oleks seda suurel hulgal minusugustele riigikogu liikmetele palgalisaks kinkinud.

Kui ühistranspordi reformi esimene käik – lapsed ja pensionärid maksma panna – andis ühiskonnas valusa tagasiside, asus minister Terras järgmisi ämbreid kolistama. Kuidas teistmoodi saab kirjeldada õhkuvisatud, et «miks peaks tallinlane kinni maksma tühjad bussid Võrumaal?».

Võin taas kord elukaugematele tutvustada: esiteks ei ole need bussid tühjad. Reaalselt on Võrumaa ja Põlvamaa liinidel tühisõite maksimaalselt üks-kaks protsenti ja seda valdavalt seetõttu, et sõidetakse mõnda kaugemasse piirkonda rahvast hommikul maakonnakeskusesse tooma. Riigi keskmine kulu ühe reisija ühe sõidu kohta Võru ja Põlva maakonnas on kokku keskmiselt 3,76 eurot. Kokku tehti möödunud aastal 1,48 miljonit sõitu. Kui bussid oleksid tühjad, oleks see arv kordades suurem.

Samuti unustab minister, et praegune raha jaotamise süsteem riigis võimaldab just nimelt Tallinna elanikele igasuguse probleemita tasuta sõitu võimaldada – see ei tuleks kuidagi kõne alla mujal. Samuti tuletan ministrile meelde, et ka Võrumaa inimesed on maksumaksjad, aga ühtlasi ka esimesed piirikaitsjad võimaliku sõjalise agressiooni korral.

Seepärast võiks alati mõelda kaks sammu ette selles suunas, mis jääb järele kaugemate piirkondade elanike kaitsetahtest, kui valitsus meile ainult ülalt alla vaatab ja kohustusi seab. Võin taas appi tulla ja vahendada: sellised ministrite mõttevälgatused süvendavad trotsi valitsuse suhtes.

Elu võimalikkuse eest maal seisva riigikogu liikmena olen siiralt häiritud ministri väljaütlemistest ühistranspordi teemadel. Need ei toetu faktidele ja mõjuvad niigi kehvas seisus olevale regionaalpoliitikale äärmiselt kahjulikult. Ministril tuleks tunnistada, et valdkondlike teadmiste puudumine ei võimalda tal selle valdkonna ministri ametit pidada ja on aeg tagasi astuda.