Teades, et läänemaailma kõrged pensionid tuginevad eelkõige aastate pikkusele säästmisele ja varade investeerimisele, oli paljudele üllatuseks, miks Isamaa aastaid tagasi teist sammast ründama hakkas ja peaaegu hävitas.

Kuidas siis nii, et mujal turumajanduses on see mõistlik ja kasulik, meil aga mitte? Mingis teises turumajanduses elame või? Aastaid hiljem, sain ühe pangamehe intervjuust lugeda, et selle idee taga on suur „ loogika“. Kõige kasulikum rahakasutus olevat kogu teenitu kohe ja kiiresti ära kulutada!

Pangamees unustas vist lisada, et sellise ühepäevaliblika ajudele kohase mõtlemise alusel veelgi kasulikum oleks rohkem kulutada, kui teenisid? Võta aga laenu ja kuluta! Kiirlaen veel eriti hea elamise viis! Siinkohal püüdsin olla irooniline, vabandan.

Kui nüüd vaadata, mida teisest sambast lahkujad selle „kingitusega“ tegid, siis võime tõdeda, et osad lihtsalt kulutasidki selle raha kohe ära, tehtud!

Eri liiki väljavõtjad

Kõige sagedamini kasutatud väide kogumispensioni vastu kõlaski ju nii – „aga võib olla ma ei elagi nii kaua“. Statistika pidevalt kasvavast keskmisest elueast , näe, ei veena. Väike osa raha väljavõtnutest, kes ise oma pensioniraha investeerima hakkasid, on pidanud tõdema, et elukutselised rahapaigutajad on targemad, kui nendel endil see välja tuleb.

On ka neid, kes kasutasid raha tuleviku nimel mingiks muuks investeeringuks, olgu see siis korter või maja. Mul on teie üle hea meel, kuid lubage siinkohal loota, et teil pensionieas toime tulemiseks neid kohe maha müüa ei tule. Eks nii mõnigi sai oma kiirlaenu võla ära klaarida.

Esmapilgul kõige imelikumad näivad need, kes ei teinudki midagi ja lasid lihtsalt oma pensionikonto summad kanda üle tavalisele. Vahest nad lihtsalt kaitsevad oma raha sõnamurdlike poliitikute eest?

Amorfsed poliitikud

Olin ise ühel debatil 2019. aasta valimiste eel, kus teise samba vabatahtlikuks tegemist lubasid Isamaa ja nende kaksivennad EKREst. Keskerakonda esindanud erakonna esimees teatas seal lühidalt, et nemad küll selle rumalusega kaasa ei lähe. Aga näe, Jüri Ratase peaministriks saamise nimel unustasid selle lubaduse kohe.

Küll on lihtne olla maailmavaatetus keskmises erakonnas. Saab nihkuda nii paremale kui vasakule täiesti muretult. Võimule saamise nimel.

Teist pensionisammast saab hävitada ka muul moel, kui siiani kasutatud. Saan aru, et Isamaal on tekkinud riigieelarve arutamisel lisaks ühele pikkade traditsioonidega katteallikale (valitsemiskulude joonalauga vähendamine) ka uus ja see on riigi poolt teise sambasse raha ülekandmise lõpetamine. Mida nad tegelikus elus valitsemiskuludega teevad, näeme täna Tallinnas. Vähendatakse kulutusi investeeringuteks ja tuleviku teemadega tegelevate inimeste arvu ning võetakse tööle poliitilisi abilisi. Nojah!

Riigi poolsete sissemaksete lõpetamine teise sambasse suurendab aga sealt lahkujate arvu, sest 2% palgast on liiga väike summa, mille pealt tulemust loota. Nii muudetakse pensioni eaks säästmine ja investeerimine vähem mõtekaks. Ja täiesti silmnähtav oht on siin ka tänastele pensionäridele.

Kaks põhjust indekseerida

Miks me hakkasime riiklike vanaduspensione indekseerima? Kahel põhjusel.

Esiteks selle tõttu, et pensioni suurus sõltuks selgetest numbritest majanduses toimuvast ja mitte lustimisest valimislubaduste andmisel.

Teiseks seetõttu, et teise sambasse kogumine ei toimuks juba pensionil olevate inimeste kulu ja kirjadega. Sotsiaalmaksu laekumise suuruses, millega pensione indekseeritakse, võetakse arvesse kogu sotsiaalmaksu laekumise summa ehk siis 20% palgast. Selle vahe, mis 4% liikumisel teise sambasse tekib, võtavad enda kanda riigi muud tulud ehk riigieelarve.

Kui nüüd riigieelarve pensionikindlustust enam muudest kuludest katma ei pea, siis tekib suur kiusatus ka see esimene põhjus lihtsalt unustada ja indekseerimine samuti maha kanda. Selle kohaseid hüüdmisi aeg ajalt kostab. Poliitikud on ju, teadagi, targemad kui mis tahes majandusnäitajad, eriti valimiste eel. Kui sotsiaalpoliitika kulud on seotud tuludega, siis lubab indekseerimist nii teooria kui praktika.

Arusaamatu rangus

Kurval kombel on täna lihtsam seletada, miks reeglid pensionifondidele said esimestel aastatel liiga ranged ning seetõttu piirasid teenimise võimalusi. Lihtsas keeles seletades – kartsime midagi sarnast, mis täna hoiu-laenuühistutega toimub. Pensionideks säästmise puhul oleks see olnud lubamatu.

Tänu Tuleva tulekule langesid ka fondide poolt võetava teenuse hinnad. Mõistlik on olnud võimalus suurendada koguja poolt fondi makstava osa suurust. Siinkohal tuleb aga teada, et see võimalus kõigil kogujatel puudub ja murekoht ongi eelkõige madalama sissetulekuga inimeste tulevase pensioni suurus.

Valitsuse poolt viimasel nädalal tehtud ettepanekute kohta arvan, et ehk abiks ikka. Kuigi suurt muudatust kaasa ei too. Tunnistan, et algusest peale on mulle olnud küsimärgiks see kümne aastane piirang lahkunutele. Kas sellel oli mingi kasvatuslik eesmärk või mis?

Kui viis aastat siis viis, suurendab valikuvõimalusi neile, kes varasemat otsust kahetsema on hakanud. Mingi osa kasutusele võtmine varem ei peaks puudutama riigi nelja protsendilist panust ning olema tasandatud koguja enda hilisema suurema sissemaksuga.

Aga seadusega seadusandjatele tehtavat piirangut…. vabandan, ei hakka kommenteerima.

Lahendus on koostöös

Vaja oleks midagi suurt ja ilusat. Näiteks tööandjate ja ametiühingute ühist kokkusaamist ja pensioniteemadesse süvenemist. Ettepanekuid nende muudatuste kohta, mis tööandja pensioni võimalusi suurendaks.

Kogumispensioni loomisel olid valitsuse sotsiaalpartnerid hakkajad ja toetavad. Nüüd aga kuidagi kõrvale jäänud , ei tahaks uskuda, et huvi kaotanud. Peame rohkem koguma. Suured muudatused peaksid kaasama oluliselt rohkem tänaseid palgasaajaid, kui need „abiks ehk ikka“ parandused.