Sõda Euroopas ja Eesti välispoliitilised huvid eeldavad, et meil oleks stabiilne valitsusliit, kes on võimeline omavahelised erimeelsused kõrvale lükkama ühe ja suure eesmärgi nimel. Ja see on vaba ja demokraatlik Eesti riik, kirjutab endine riigikogu esimees, sotsiaaldemokraat Eiki Nestor Eesti Päevalehes.
Sellist valitsusliitu meil ei olnud ja tore, et see muutus ajalooks. Keskerakond leidis, et seal jätkates on kaotus järgmistel valimistel paratamatu. Et kui teeks midagi muud, ehk aitab. Ongi selline “ehku” peale minek neil.
Välispoliitikas särav ja sisepoliitikas komistav ning ekslev peaminister ei püüelnudki sisepoliitilistes teemades suurema üksmeele poole. Kahju, sest see on antud olukorras parim lahendus. Ainus võimalik ka nüüd, kui pool valitsusest on kohustustest prii.
Ja nüüd siis räägime Isamaast, kellel poliitilise aritmeetika alusel on tõesti otsustava sõna õigus. Seejuures oleks vale arvata, et neil on võimalusi ainult kaks, kas siis Reformierakond pluss SDE või Keskerakond pluss EKRE. Tuletan meelde, et neil on ka kolmas võmalus – lubada võimule üks või teine vähemusvalitsus. Muuseas, edevamad isamaalased ongi seda avalikult välja käinud. Põhjuseid, miks nad just selle kolmanda võivad valida, ei olegi nii vähe. Näiteks on nad siis otsustajad nii valitsusliidus kui opositsioonis, seejuures nii ühte kui teise mitte kuuluvana.
Ärev aeg ja kiirustamine toob paraku kaasa ka eksimusi asjade lahti seletamisel. Seejuures ei eksi mitte ainult poliitikud, vaid ka sellest kirjutajad. Pean oma kohuseks siinkohal paari seisukohta uuesti seletada.
Esiteks, peaministriks saamiseks ei ole vaja kandidaadil koguda Riigikogus 51 poolthäält. Põhiseadus ütleb, et hääli peab olema rohkem poolt kui vastu.
Teiseks, peaministrikandidaadile valitsuse moodustamiseks volituste andmiseks peab president selle kandidaadi riigikogule esitama. President ei saa esitada kandidaati, kui peaminister on olemas ehk pole avaldanud soovi tagasi astuda. Palun see sündmuste jada võimalikule peaministrile selgeks teha.
Üks tähelepanek ka sellest kuulsast eelnõust, mis just kui eelmise valitsuse lahkumise põhjustas. Alles hiljuti jättis president täiesti õigustatult välja kuulutamata seaduse, mis võeti vastu Riigikogu kodukorra seaduse nõudeid rikkudes. Seekord oli rikkumine ilmne, sest seaduse teksti muutis komisjon veel siis, kui seda enam teha ei tohtinud. Ei saa siiani aru, kuidas Riigikogu juhatus nii jämeda eksimuse läbi lasi.
Ja nüüd lugege kodukorra seaduse paragrahvi numbriga 94. See sätestab, et kui eelnõu algatatakse riigikogus, tuleb selle kohta küsida Vabariigi valitsuse arvamust. Riigikogu võib seda arvamust arvestada ja võib ka mitte arvestada, aga valitsuse seisukohta küsima peab. Seejuures on valitsusel aega arvamuse andmiseks viis nädalat, kui mälu mind ei peta. Arvamust näiliselt valitsusliidu lõhkunud eelnõule minu teada veel pole, aga sellegi poolest pidi kohe kohe saabuma lõpphääletus. Üksiku ministri seisukohad siinkohal ei tule arvesse, ikka valitsuse, kui terviku. Siit ka küsimus: mida peaks tegema president, kui riigikogu võtab vastu seaduse , mille mõju eelarvele on 300 miljonit aastas, omamata seejuures valitsuse seisukohta sellele?
Eesti vajab poliitilist kokkuleppet sellise valitsuse kohta, kes ei nori tüli meie liitlastega, ei solva siin elavaid inimesi ja suudab mitte kakelda omavahel.
Eiki Nestor: Isamaal on olemas ka kolmas võimalus. Nad võivad mõlemale koalitsioonile “ei” öelda