Kas eesmärgiks on luua kooliruum arenevale lapsele või riske vältivale ametnikule?
„Oleme jõudnud riiki, kus kontori köögis tuleb seebi kõrvale kirjutada „seep“ ja nõudepesuvahendi juurde „nõudepesuvahend“. Ja nende siltide olemasolu käib mitu ametnikku kontrollimas. Kui reegel on rumal, siis selle eest ei vastuta mitte oma töökohustust täitev ametnik, vaid õiguse looja,“ ütles president Alar Karis vabariigi aastapäeval peetud kõnes. See tsitaat sobib hästi meeldetuletuseks värske haridus- ja teadusministeeriumi koolidele esitatava nõuete määruse juures.
Hindan väga head huumorit ja usun, et Eestiski võiks nalja rohkem teha ja lõbutseda ka raskete aegade kiuste (või just eriti siis). Seetõttu nautisin väga uue määruse seletuskirja lugemist. Kujutluspilt ühtib Andrus Kiviräha vaimuka kirjeldusega, kuidas haridusministeerium reguleerib, kuidas treppi kasutada (kaht jalga korraga õhus hoida on keelatud), kus õpetaja klassiruumis seisab (ministeeriumi komisjoni määratud kohal, mis tähistatakse veekindla kleebisega), millised puud võivad kasvada koolimaja ees (lehtpuu 25-30 oksa ja 4050-4080 lehega), sest vaim tuli peale. Kas eesmärgiks on luua kooliruum arenevale lapsele või riske vältivale ametnikule?
Milleks reguleerida, et päike tõuseb idast
Kuigi haridusminister väidab pressiteates, et määrusega bürokraatiat vähendatakse, sest kolme asemel on loodud üks, siis lugedes seda kindlust küll ei teki. Ilmselgelt võiks vähendamisega jätkata ja küsida, mida üldse ja mis eesmärgil on vaja reguleerida. Määrus sisaldab jätkuvalt terve rea veidrusi, mis 21. sajandi Eestisse ei sobi. Näiteks on välja toodud, et koolis peab olema elekter, kanalisatsioon, joogivesi ja hügieenilised (sic!) tualetid, igas toas lambid ja kõik õpperuumid peavad olema puhtad. Milleks reguleerida, et päike tõuseb idast, kui võiks otsida hoopis loovaid lahendusi, kuidas (kooli)päeva sisustada?
Eelnõud ei kooskõlastanud koolijuhid, kes tõid välja määruse õiguslikult väga ebaühtlase taseme – osa regulatsioone on väga üldised, samas kui osa on hoopis väga detailsed ja mõned nõudes suisa arusaamatud (näiteks soe vesi igas klassiruumis). Ka on ruumieksperdid välja toonud, et väliruumist on määruses tehtud ohtlik koht, mille eest lapsi kaitsta tuleb, eirates sh rahvusvahelisi uuringuid, mis vastupidist tõestavad – loodus on eriti arenevale organismile hädavajalik.
Muru otsa komistamise hirm, uksed ja aknad, kuhu näpud vahele jäävad, lapsi neelavad pöörduksed, kitsad trepid, kus tohib liikuda vaid ühes suunas, vigastusi ennetav õhuhulk – seletuskiri maalib koolist päris hirmsa ja eluohtliku pildi. Kõikvõimalike ja veidi isegi võimatute hädade ettekujutamise asemel tuleks keskenduda positiivsele ehk laste ja noorte võimestamisele – kuidas hoida neis uudishimu ja avastamisjulgust, kasvatada iseseisvust ning otsustusvõimet. Seda ei saa rangete piirangute ja ülemäärase polsterdamisega, vaid andes rohkem tegutsemisvabadust.
Muru kõrguse asemel peaks reguleerima kooliümbruse turvalisust
Arhitekti ja ruumiloome eksperdina näen määruses puudujääke. Kooli eelnõu peaks muru kõrguse asemel reguleerima kooliümbruse turvalisust ehk laste koolitee ohutust. Puukide asemel on lapsi vaja kaitsta kooliukse ees trügivate autode eest. Tervist kosutab kõige rohkem regulaarne ehk igapäevaeluga sobitatud liikumine ja kehalist aktiivsust ei peaks ergastama ainult tundides või spetsiaalsetes õuevahetundides, vaid jalgsi iseseisvalt kooli liikumise soodustamise kaudu.
Kindlasti on koole, kes sellega juba hoogsalt tegelevad, aga lahenduste leidmine või õigemini nende elluviimine ei ole hetkel Eesti õigus- ja harjumusruumis üldse nii lihtne. Just see on koht, kus riik saaks ulatada headele algatustele ja õigetele eesmärkidele abikäe, luues raamistiku, mis võimaldaks kooliümbrused laste- ja tervisesõbralikuks kujundada.
Seletuskirjast saab lugeda, et enne testi vaid 20 minutit jalutanud õpilased olid edukamad nii tähelepanu- ja mälu- kui ka lugemis- ja matemaatika testides, nende aju oli palju aktiivsem kui istunud lastel. Sirutuspaus ja aju ergastav liikumine ei pea toimuma ju ainult koolipäeva ajal, vaid kõigile kasulikum oleks seda hajutada võimalikult laiaks moel, et laps on juba kooli jõudes aktiviseeritud ehk paremas õppimisvormis.
Kooli kõndimine on hommikuti hea äratus, võimaldab suhelda eakaaslastega ning õpetab märkamatul ja meeldival moel vastutustunnet. Autovaba tsooni kehtestamine koolimaja ümber suurendab laste ohutust ja vähendab kõigi stressi, ka vanematel. Kui ei saa täit rehkendust teha, näiteks elades linnast väljas, võib ju lapse viia bussipeatuseni või koolist kilomeetri-paari kaugusele, kust ta ise edasi kõnnib.
Ühtegi ruumieksperti kaasatud ei ole
„Turvaline liiklemine kooli maa-alal peaks arvestama jalakäijaid ja erinevaid liikumisvahendeid,“ ütleb määrus. See on kena algus, aga jääb poolele teele pidama. Täna teame juba liiga hästi, millised on koolihoovid (autosid täis), kooliesised (autosid täis) ja piirnevad tänavad (autosid täis). Siin ei piisa ainult arvestamisest, sest see tähendab eri inimeste jaoks erinevaid asju – mõnele tundub ka seina ja auto vahele jäetud meetrine riba piisav.
Paika tuleb panna, millised liikumisviisid on eelistatud, ehk kelle arvelt ruumi kokku hoida ei tohi. Jalakäija, jalgrattur, kergliikuri kasutaja, ühistransport, auto on klassikaline inimsõbraliku linnaruumi hierarhia. Koolihoovis tuleb liikumisteede kõrvale jätta ka piisavalt ruumi jooksuks ja mänguks.
„Oluline on luua õppeasutuses tingimused kehaliste tegevustega tegelemiseks mitte ainult kehalises kasvatuses (õppetunnis), vaid ka igapäevastes tegevustes. Lisaks tuleks pakkuda õpilastele erinevaid võimalusi liikumiseks nii sise- kui ka välitingimustes ning toetada nende huvi erinevate spordialade ja liikumisvõimaluste vastu.“ Esimesele lausele kirjutaks kahe käega alla, aga teine surub hea algatuse tavapärasesse kitsasse spordi ja trenni raami.
Liikumine ei ole ainult täiskasvanute taktikepi all tehtud eesmärgipärane tegevus, vaid sinna peab jätma ruumi spontaansuseks ja kujutlusvõimeks. Ja mõnusaks metsikuseks, mida pakub loodus – muru peal saab kukerpalli teha, asfaldil mitte, kivi otsas ja ümber saab mängida kõiksugu asju, aga plastmassist liumäelt ainult alla lasta.
Hea uudis on see, et jalgratast haridusministeerium siin leiutama ei pea. Nii on arhitektide liit koostanud juba 2019. aastal koos sellesama ministeeriumiga juhendi „Muutuv kooliruum“. Ka Tartu ülikooli liikumislabori haridusuuendusprogramm Liikuma kutsuv kool on koondanud materjali aktiivsust toetava kooliruumi loomiseks.
Kahjuks on eelnõu kooskõlastajate nimekirjast näha, et ühtegi ruumieksperti kaasatud ei ole. Õnneks on aega seda parandada ja luua määrus, mis vastab nüüdisaegsele ruumikultuurile ja teenib laste heaolu selle laiemas mõttes. Ärgem jäägem turvalisuse ettekäändel kinni mõttelaiskusesse või vananenud harjumustesse.
Artikkel avaldatud Eesti Päevalehes 15. mai 2025
https://epl.delfi.ee/artikkel/120377316/elo-kiivet-ametnikud-maalisid-koolist-hirmsa-ja-eluohtliku-pildi-kus-murututi-otsa-voib-ka-komistada