Valimiskampaania ajal saab lugeda ja kuulda palju ilusat. See on hea, sest unistuste sõnastamisega astume juba sammu tulevikule lähemale. Aga hea on vaadata ka sõnade
taha: kas teod neid kinnitavad? Kas tegutsemine tuleb unistustele järgi?

Kaks ja pool aasta abilinnapeana töötades on näidanud, et muutused ei sünni üleöö, aga nad sünnivad, kui eesmärki sihikindlalt hoida ja selle nimel ka aktiivselt tegutseda. Nelja
teemat oma valdkonnast pean siin oluliseks välja tuua, mis ei ole jäänud pelgalt jutuks: südalinna areng, planeerimine, arengualad ja kodud.
Esiteks on südalinnas algatatud pikalt seisnud planeeringud Holmi kvartalis (Atlantise ümbrus) ja Sadamakvartalis (avaturu ümbrus) ning kehtestatud kultuurikeskus Siuru detailplaneering, mis suuresti muudab avalikku ruumi Küüni tänavast Emajõeni. Need ei ole lihtsalt uued hooned, vaid linnasüdame laiendus, kus jõgi ja inimesed saavad taas kokku.
See kõik toob rohkem elu Emajõe kallastele ning võib kindel olla, et viie aasta pärast on Tartu süda täiesti teistsugune.
Jõe ääres on see muutus eriti nähtav ja tugevdab Emajõge kui linnaelu selgroogu. Kaarsilla kõrval on valmis saanud uus astmestik, projekteerimise lõpujärgus on Karlova
paadisadamast Tigutornini kulgev uus promenaad. Riigilaevastikuga käivad läbirääkimised, et avada Turusilla kõrval asuv seni suletud sadam nii, et inimesed saaksid jõe kallast mööda
liikuda katkematult ja jõevaadet ei katkestaks tarad.

Teiseks oleme alustanud ehituslubade väljastamise lihtsustamist ja planeeringute koostamise kiirendamist, et inimestel oleks lihtsam ehitada või arendada. Selle nimel oleme
osakondade tööd ümber korraldanud, loonud selgema süsteemi ja kiirendanud menetlusi. See ei tähenda ainult bürokraatia vähendamist, vaid ka paremat koostööd linna ja
kogukondade vahel, et arendajatel ja eraisikutel oleks lihtsam tegutseda. Linna areng peab olema läbipaistev ja õiglane.
Kolm kuud pärast ametisseastumist esitas volikogu mulle umbusalduse, mis küll kukkus läbi, kuid mis näitas, kui väga oodati pärast aastatepikkust seisakut linnaplaneerimises uusi tuuli. Nõudlikkus on arusaadav, kuigi paari kuuga muutust ette näidata ei saa. Aga kui võrrelda tänast 2023. aastaga, siis on Tartus planeerimine ja arendamine saanud uue hoo.
Detailplaneeringute otsuste arv on kasvanud 60% ja vastu võetud planeeringuid on 58% rohkem. Keskmine menetlusaeg on 1,9 aastat – veel on ruumi paranemiseks, aga areng on
selgelt tajutav. Algus sujuvuse suurendamiseks on igatahes tehtud.

Kolmandaks on käima lükatud uute arengualade visioonid Uus-Tähtveres (Emajõe äär maaülikooli linnakust ülesvoolu), Ropka-Teguri piirkonnas ja Ilmatsalus, mis loob uusi
võimalusi kodude ehitamiseks või ettevõtete siiatoomiseks. Tartu areng peab olema targalt juhitud. Kui kõik juba kehtivad planeeringud ja üldplaneeringuga kavandatu kokku liita, on
meil varuks ligi 6900 uut kodu. See loob kindluse, et Tartus on ruumi nii uutele elanikele kui ka neile, kes soovivad siin oma pere luua.
Tartu vajab juurde elanikke, kuid veel enam on vaja kindlust, et inimestel oleks siin hea elada. Uued elanikud ei tule ainult töökohtade või õppimisvõimaluste pärast, vaid eelkõige
elukvaliteedi pärast. Siin ei tohi unustada, et kodu on inimõigus, mitte luksuskaup. Me ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et eluasemekulud on Eestis kõrged – üürihinnad on viimase
viieteistkümne aastaga tõusnud 220%, mis on Euroopa kiireim tõus. Ülikoolilinnas tähendab see, et ühiselamukohti on vähe, üüripindade kättesaadavus halb ja noortel peredel on raske oma kodu luua. Pole normaalne, et inimene peab kulutama eluasemele üle 40% oma sissetulekust. Taskukohase kodu leidmist peab värske küsitluse järgi probleemiks
enamus tartlasi.

Neljandaks ongi vaja julgust vaadata otsa faktidele, et linnas elamine on muutumas järjest kallimaks ja kättesaadav järjest vähematele inimestele. Seda kinnitavad uuringud: nii Tallinna eluasemepoliitika arendamise analüüs kui ka kliimaministeeriumi tellitud „Eesti taskukohase ja kättesaadava eluasemepoliitika võimaluste analüüs“. Olen mõlema analüüsi
valmimist lähedalt jälginud ja neid koostanud ekspertidega mitu korda kohtunud ning usun, et kodupoliitika on Tartu järgmine suur samm. Kodupoliitika on terviklik plaan, kuidas muuta siin elamine taskukohasemaks ja mitmekesisemaks, et õpetaja, päästja, tudeng ja väikeettevõtja saaksid kõik endale Tartus kodu lubada. Selleks on tarvis analüüsida üürimajade ehitamise võimalusi, koostöös arendajatega parandada taskukohaste elamute pakkumist ja elavdada üüriturgu, soodustada kodude renoveerimist, laiendada Tartu Eluasemefondi teenuseid ja luua täiendavaid toetusi noortele peredele. Lisaks tagada eluasemete mitmekesisus ehk valikuvõimalus (nt suuremad perekorterid, eri suurusega üürikorterid) ja menetluste sujuvus, mis mõjutab ka kodude hinda. Kodupoliitika ei ole ainult eluasemete küsimus, vaid toimetuleku kindlustamine.

Usun, et Tartu liigub õiges suunas. Mitte valimislubaduste, vaid päris tegude najal. Samm-sammult, nagu linn on alati kasvanud. Kõik need sammud – jõgi kui linna süda, sujuvam
planeerimine, arengualade väljaehitamine, kodupoliitika loomine – viivad Tartu lähemale sellele, millest sageli kampaanias räägitakse: elamisväärsele, õiglaselt arenevale linnale.
Selleks paneme unistused ja teod käima ühte sammu.