Demograafiline vetsupott on saanud tänavu, oma 20 aastase juubeli puhul Päevalehes suisa
oma artiklisarja. Kunagisest šokiväljendist on aga saanud tänaseks reaalsus. Seda kinnitas
statistikaameti kevadine uudis, et esimest korda on sündide arv kukkunud alla 10 000.
Kuivale, kuigi kurvale statistikale on kuhjatud peale palju emotsioone, aga laiem arutelu on
kindlasti vajalik.
Augusti lõpus esitletud sotsiaalministeeriumi raporti „Laste saamise ja kasvatamise
toetamine“ najal on hakatud hoogsalt kirjutama sündimuse suurendamisest, jättes kõrvale
noorte ja perede tegelikud probleemid. Sellele vildakusele juhivad tähelepanu ka
spetsialistid. Taoline ühekülgne käsitlus jätab kõrvale palju probleeme, ilma milleta ei ole
võimalik olukorda parandada, nt töö- ja pereelu ühildamine, majanduslik ebakindlus,
eluaseme ja lastehoiu kättesaadavus ning sooline ebavõrdsus. Toetuste suurendamine ei
ole siin võluvits. Kahjuks ja õnneks.
Kahjuks, sest populistliku rahakülviga rahvaarvu ei suurenda, paraku. Perepoliitika ei saa
põhineda rahal või avalikul survestamisel, vaid suurem roll on toetava keskkonna loomisel.
Aga õnneks, sest kuigi keskkond mõistena on suur ja mitmekihiline, on võimalik seda kasvõi
jupphaaval hakata parandama ja seeläbi ka sündimust positiivses suunas mõjutada.
Teine hea uudis tuleb samast spetsialistide artiklist: “inimesed tahavad endiselt lapsi saada,
kuid neil peab olema võimalus enne pere loomist oma elu üles ehitada. Laste saamise
toetamiseks tuleb luua majanduslik stabiilsus, kvaliteetne elukeskkond ning toimiv ja
turvaline riik.” Arhitektina tahaksin siin kohe käised üles käärida ja tegutsema hakata.
Sündimus langus on usalduse küsimus – kas meie noored usuvad oma tulevikku ja
tunnevad, et siin on ruumi nende unistustele. Keskse tähtsusega on eluaseme taskukohasus
ning noorte füüsilise ja vaimse tervise toetamine. Siin saab lahendusi pakkuda kolmel
tasandil: riiklikul, kohalikul ja inimlikul.
Riigi ülesanne on luua raamistik, kus pered julgevad lapsi saada. See tähendab kõigepealt
majanduslikku kindlustunnet. Kui palk ei kata igapäevaseid kulutusi, toimetulek on pingeline
ja kodu kättesaadavus olematu, lükkuvad pereplaanid edasi. Samuti ei tohi riik jätta naisi
palga- ja tööturu mõttes haavatavasse olukorda. Ei ole õiglane eeldada, et naised
sünnitaksid ja kasvataksid lapsi, samal ajal kui palk väheneb ning karjääri mõttes saabub
paigalseis. Naine ei ole robot, kes võtab lapse näol endale lihtsalt ühe kohustuse juurde.
Laps on mõlema vanema ühine vastutus ning see peab kajastuma ka riigi poliitikas.
Oma kodu on pere loomise eeltingimus. Selleks võib rajada uusi üürikortereid, taastada
kodulaenude intressimaksuvabastus, pakkuda noortele ja peredele vajalikke toetusi ning
kaitsta peresid üürituru ebakindluse eest. Töö- ja pereelu tuleb ühildada nii, et vanemad ei
peaks valima lapse ja karjääri vahel. Paindlik tööaeg ja perepuhkuste võrdsem kasutamine
on siin võtmeküsimused.
Kohalikul tasandil saab luua keskkonna, kus pereelu on loomulik osa igapäevast.
Lasteaiakoht peaks olema täna elementaarne tingimus, mitte mugavusteenus, mis
võimaldab vanematel töötada või õppida. Kodulähedane ja kvaliteetne koolivõrk aitab hoida
pered nii linnas kui maal, huvihariduse kättesaadavus tagab igale lapsele võimaluse
avastada oma andeid sõltumata pere rahakotist. Turvaline linnaruum – pargid, jalgrattateed,
mänguväljakud ja kodulähedased teenused – on samuti osa perepoliitikast.
Seega on kohaliku omavalitsuse võimalus ja vastutus luua kogukond, kus on hea, mugav ja
turvaline elada nii lapsevanemal kui ka lastel. Omavalitsuse ülesanne on luua keskkond, kus
noored tunnevad, et nad on siin oodatud, nendega arvestatakse ja nende elu mahub siia
tervenisti, ühtegi osa ohvriks toomata – töö, õppimine, lapsekasvatus, kodu, areng on
võrdselt võimalikud.
Sündimust kujundavad ka ühiskondlikud hoiakud, sest just need määravad, kuidas me laste
saamist väärtustame. Pered vajavad kindlustunnet ja tuge, et julgeda oma tulevikku
planeerida ning kui vanemad tunnevad, et nad ei jää oma valikutega üksi, sünnib ka rohkem
lapsi. Selleks tuleb murda kuvand, et laps on vaid „naise asi“, ning väärtustada isa osalust
juba sünnitusest alates. Sama tähtis on koduvägivalla ennetamine, erinevustega
arvestamine ja kogukondlik tugivõrgustik, mis annavad peredele vajaliku turvatunde ja
kuuluvuse.
Lisaks rahvastikupoliitikale on sündimus ka väärtusküsimus. Kogukonnatunne kipub meie
ühiskonnas kaduma ning ka võrgustuvas maailmas kimbutab tihti üksindus. Noored ei tohi
jääda üksi. Hoolimine, armastus ja soojus on märksõnad, mida me igapäevaselt rohkem
kasutada võiksime, sest nii saame toetada iseennast ja üksteist. Nii loome keskkonda, kus
pered saavad kasvada, mitte laguneda. Igaüks meist saab tegelikult palju teha, et meie
ühiskond oleks turvalisem ja kokkuhoidvam. Meil kõigil on siin oma osa, ei piisa nõudmistest
või ootustest “tehtagu, makstagu, seadustagu”
Arhitektina usun, et linnaruum ise võib olla pereelu toetaja. Me ei vaja monumentaalseid
„perepoliitika“ loosungeid või jaburaid ähvardusi, vaid läbimõeldud linnaplaneerimist, kus
lapsevanker ja jooksuratas mahuvad mõnusalt ja turvaliselt liikuma, kus on hoitud nii
füüsiline kui ka vaimne tervis ning kus isad ja emad ei pea valima pere ja eneseteostuse
vahel. Linnaruum saab olla kutsuv ja võimaldav, inspireeriv ja inimesi kokku toov. Toetavas
linnas sünnib rohkem lapsi.