Reformierakonna noorpoliitik Henri Arras tegi ettepaneku langetada emade tulumaksu 3,7 protsenti iga lapse kohta. Pealkirjas kõlab see kui õilis perepoliitiline toetusmeede, maksupoliitika mõttes aga imeliku erandina, mis hoopis kasvatab ebavõrdsust, moonutab tööturgu ega lahenda emade tegelikke probleeme – puudulikke teenuseid, palgalõhet, karjäärikatkestusi ja pensionilõhet. Üksikemade muredest rääkimata.
Ja kuigi juriidiliselt poleks tegu lastetusmaksuga, siis sisuliselt tähendaks see osadele inimestele sama tulu pealt madalamat tulumaksu, kuid ülejäänud maksaksid selle võrra rohkem. Kui maksuerisus seotakse mitte lapse ülalpidamise, vaid ema staatuse ja sooga, luuakse maksumudel, kus riik ütleb, et ühed on “vähem maksjad” ja teised “rohkem maksjad” – mitte sissetuleku, vaid isiku staatuse järgi. See pole neutraalne perepoliitika, vaid maksufestivali uus läbimõtlemata vaatlus, mille ainus eesmärk on peaministripartei toetuse languse peatamine.
Sarnasus Orbáni mudeliga ja sooneutraalse EKRE versiooniga
Ettepanek meenutab Orbáni pronatalistlikke maksuerisusi Ungaris, kus maksusoodustused on seotud laste arvuga, eriti just emade puhul. Ka EKRE on oma programmis pakkunud sarnast ideed, küll aga sooneutraalselt – “lastega vanema” tulumaksu vähendamise kaudu.
See näitab, et tegemist pole läbimõeldud lahendusega emaduslõivule, vaid poliitilise šablooniga, mis tõstab populistlikult esile tuge vajava grupi maksuerandi, aga jätab sisulised probleemid lahendamata.
Kui reformierakond tahaks päriselt emasid toetada, tuleks tegeleda palgalõhe vähendamisega ning lapsehoiu ja teiste vajalike teenuste kättesaadavuse parandamisega, toetada tööelu paindlikkust ning luua lapsepõhine, sooneutraalne tugi, mis ei tekitaks maksusüsteemi uut ebaõiglust.
Emade tulumaksu langetamine oleks sisult järjekordne varjatud maksukingitus just paremal järjel peredele, sest mida kõrgem palk, seda suurem on võit, samas kui väikest palka teenivad emad saaksid vaid sümboolset leevendust. Näiteks 1000-eurose palga puhul tooks Reformierakonna pakutu võitu ligi 10 eurot lapse kohta, aga 5000-eurose palga puhul ligi 150 eurot eurot kuus.
Paistab, et Reformierakond soovib emade toetamise sildi all ebavõrdsust hoopis suurendada, mitte aidata neid kellel on kõige raskem – väiksema sissetulekuga peresid või üksikemasid, kellest kolmandik elab statistikaameti andmetel suhtelises vaesuses.
Erinevalt oravapartei mentaliteedist leian, et iga last tuleb väärtustada vanemate sissetulekust sõltumata. Sotsiaaldemokraatide jaoks tähendab see võrdseid lastetoetusi, mis aitavad kõige rohkem madala ja keskmise sissetulekuga peresid, keda on Eestis suur hulk, kuid kelle muresid peaminister lihtsalt ei taju. “Emade tulumaksu” asemel tuleb tõsta lastetoetusi, parandada eluaseme kättesaadavust ning tagada igale lapsele tervislik koolitoit ja huviringide võimalus.
Lugege mu huultelt vol 2?
Kõige lihtsam küsimus, millele Reformierakond ei vasta on: kust tuleb kate? Reformierakond esitas oma ettepaneku ilma rahalise mõjuhinnanguta ega näita ka katteallikaid, mille arvel valdavalt kõrgema sissetuleku teenijatele soodustust saaks teha. Üldjuhul tähendab maksusoodustus teiste maksude tõstmist, avalike teenuste kärpimist või suuremat defitsiiti. Läbimõtlemata ja loosungliku perepoliitika asemel vajame ausat arutelu ühiskonda teenivast maksuarvestusest ja Eesti inimeste vajadustele vastavate teenuste rahastamisest.
Kahjuks ei tunnista maailmavaatelisel rännakul ekslev Reformierakond, et nende maksu ja rahanduspoliitine kompass ei näita enam suunda ega oska ühiskonnas kerkinud muresid iseenese tarkusega kuidagi lahendada.
Jätkuvalt lubatakse samaaegselt nii madalaid makse kui ka häid avalikke teenusteid ning pakutakse mikrolahendusi, mis ei ravi ühtki probleemi, vaid kasvatavad ebavõrdsust veelgi enam. Selle taustal mõjub ettepanek langetada “emade tulumaksu” 3,7 protsenti iga lapse kohta, mitte läbimõeldud perepoliitika, vaid reitinguahastuses sündinud järjekordse PR-käiguna olukorras, kus päris plaani enam ei ole. Sest kui valitsusel oleks strateegia, siis moodustaksid otsused mingi arusaadava terviku. Kui strateegiat pole, hakkab riigijuhtimine meenutama päevauudistele reageerimist.
“Sinimustvalge visioon”: Põhjamaad ilma põhjamaise maksusüsteemita
Ka Reformierakonna pakutud sinimustvalge visioon kirjeldab samaaegselt kahte vastuolulist lubadust: madalaid makse ja tugevaid avalikke teenuseid. See on poliitiline utoopia, kus ei öelda ausalt, kust tuleb raha ja milliseid valikuid tehakse. Soov sarnaneda edukate Põhjamaadega on arusaadav. Kuid Põhjamaade edu aluseks on ühiskonna solidaarsusel põhinevad otsused ja poliitikad, mille põlgamine ja naeruvääristamine on osa Reformierakonna DNAst.
Põhjamaid eristab maksusüsteem, mis suudab päriselt rahastada haridust, tervishoidu, hooldusteenuseid ja sotsiaalset turvavõrku. Kui Reformierakond räägib Põhjamaade heaolust, aga väldib nende solidaarsusel põhinevat maksuloogikat, siis on tegu turunduskampaania mitte riigi juhtimisega.
Ma väga hindan, et noor reformierakondlane Eesti emade olukorrale mõtleb ning lahendusi otsib ja soovitan tal seejuures võtta eeskujuks Ungarist erinevaid riike.
Metaanalüüsis, millega Arras oma ettepanekut justkui põhjendab, hindavad autorid emaduslõivu keskmiseks suuruseks umbes 3,6–3,8%, kuid ei tee järeldust, et lahendus oleks emade tulumaksu püsivas alandamises sama protsendi võrra. Nende analüüs selgitab eelkõige palgalõhe mehhanisme nagu karjäärikatkestused ja liikumine suuremat paindlikkust aga madalamat töötasu pakkuvatele positsioonidele ning seostab väiksemat emaduslõivu riikidega, mis rakendavad tugevaid töö- ja pereelu ühildamist toetavad poliitikaid. Sotsiaaldemokraatliku Põhja-Euroopa klastri, mille moodustavad Taani, Soome ja Rootsi ning Lääne-Euroopa riikide Belgia ja Prantsusmaa kogemus, millele metaanalüüs viitab, ei tähenda “emadele eraldi tulumaksumäära”, vaid hoopis seda, et neil riikidel on teistsugune maksukeskkond, mis võimaldab töö- ja pereelu ühildamist päriselt rahastada.
- Esiteks koguvad need riigid maksudena oluliselt rohkem – maksutulu osakaal SKP-st on Eestis umbes 33,5%, samas Rootsis ja Soomes üle 41% ning Belgias ja Prantsusmaal üle 42%.
- Teiseks on nende maksusüsteemid üldiselt märksa progressiivsemad ja ülemised astmed kõrgemad ning seetõttu on neil rohkem võimalusi pakkuda universaalseid teenuseid, mis päriselt vähendavad emaduslõivu tekkimise põhimehhanisme (karjäärikatkestusi ja paindlikke, kuid madalapalgaliste tööde lõksu).
- Kolmandaks on Eesti jõudnud käibemaksuga juba Põhjamaade lähedale (Eesti 24% vs Rootsi/Taani 25%, Soome 25,5%), kuid ilma samaväärse tulubaasita tekibki vastuolu: “Põhjamaade tasemel tarbimismaksud”, aga mitte Põhjamaade tasemel teenuste kindel rahastus.
Kui sellest mingit maksupoliitilist järeldust teha, siis seda, et väiksema emaduslõivuga riigid ei saavutanud suuremat võrdsust soopõhiste maksueranditega, vaid solidaarsemalt kogutud maksude ja paremini rahastatud teenuste mudeliga, ning Eesti ei saa Põhjamaade tulemusi, kui ta tahab samal ajal vältida Põhjamaade maksusüsteemi loogikat.
Ehk lühidalt: Arrase viidatud metaanalüüs ei jõua maksupoliitika soovituseni langetada emade tulumaksu 3,7 % lapse kohta, vaid analüüsib ja näitab suunda läbi mehhanismide, mida kasutab väikseima emaduslõivuga sotsiaaldemokraatlik põhjala. Analüüs ütleb otsesõnu, et kõige väikseim emaduslõiv on Põhjamaades (Põhja-Euroopa sotsiaaldemokraatlikes riikides), kus avalik poliitika toetab aktiivselt soolist võrdõiguslikkust ning töö- ja pereelu ühitamist. Arenenud riikide seas on Põhjamaad parim näide riikidest, kus perepoliitika on suunatud emade kiirele tööle naasmisele pärast lapse sünnitamist ja kus väikelastega emade töötamine on sotsiaalselt laialdaselt aktsepteeritud.
Seega, kui Eesti tahab sarnaneda Põhjamaadega, siis tuleb teha maksubaasis struktuurseid muutusi ehk seda, mida Reformierakond kardab nagu tuld.
Reformierakondlik peenhäälestamine on enesepettus, läbikukkunud katse, mille tulemuseks on aina kasvavad struktuursed puudujäägid avalike teenuste rahastamises – hariduses, meditsiinis, sotsiaalhoolekandes ja transpordisüsteemis – ning seda ei paranda ükski mikromaksumuudatus.
Maksusüsteem peab selgemalt soodustama töö tegemist ja piirama saastamist: nihutama koormust keskkonnakahjule ja luksustarbimisele ning vähendama survet madalatele ja keskmistele sissetulekutele. Selleks on vaja astmelist tulumaksu, esmatarbekaupade käibemaksu alandamist ning luksustoodete käibemaksu tõstmist – läbimõeldult ja kattega, mitte pressiteateliste eranditena.
Kui tahame olla Põhjamaa moodi riik, peame ausalt ja avatult rääkima, milliseid teenuseid tahame, mis see maksab ja milline maksusüsteem selle tegelikult ära kannab.