Erakonna esimehe Indrek Saare kõne erakonna üldkogul 05.02.2022

Jana RistimetsErakond

Sõbrad, sotsiaaldemokraadid. 

Kolmkümmend aastat pärast iseseisvuse taastamist on maailm meie ümber endiselt habras ja ebakindel. Vaba demokraatia alusmüür, mida me selle sajandi esimese kümnendi jooksul olime hakanud iseenesestmõistetavaks pidama, on äkitselt mitmest kohast mõranemas ja korraga leidub küllaga neidki, kes on valmis juhust kasutama ning selle müüri vuukide vahelt veel veidi mörti välja uuristama, et mõni kivi salamahti hõlma all koju viia.

Venemaa isevalitseja viibutab sõjakirvest Ukraina suunas, nõutades ähvarduste abil tunnustust oma püüdele taastada impeeriumi lagunemisega kaotatud mõjusfääre. Ameerika Ühendriikide ekspresident ülistab patriootidena Kapitooliumile tunginud riigikukutajaid ja lubab neile võimule naastes amnestiat. Koduses Eestis aga mängib valitsejate saamatus trumpe kätte äärmuslastest vandenõuteoreetikutele, kes on ühiskondlike vastuolude õhutamiseks  häbenemata valmis ilkuma holokaustiohvrite kannatuste üle. Seda kõike kõrvalt tunnistades on kerge käega lüüa ja öelda: mis siis ikka, kui vaja, siis ulume koos huntidega. Lihtne on sisendada endale, et populism, intriigid ja vandenõuteooriad ongi tööriistad, mis aitavad poliitikutel segastel aegadel ja segadusse aetud ühiskonnas edukad olla, ja et seetõttu tuleb meilgi senised tõekspidamised maha suruda ja kohanduda.

Mina ei arva, et see on lahendus sotsiaaldemokraatide jaoks. Ma ei arva, et see on Eesti tee. Sotsiaaldemokraadid on seni suutnud oma tõekspidamistele ja alusväärtustele kindlaks jääda ka siis, kui see ei too meile radikaalide räuskamise ja vihaõhutajate umbluujuttudega võrreldavat meediatähelepanu. Ma loodan väga, et me suudame ka edaspidi jääda erakonnaks, kes ajab oma asja väärtusi ohverdamata ja oma südametunnistusega kompromisse tegemata.

Parim kättemaks meie vaenlastele on mitte muutuda nende sarnaseks, on öelnud Rooma keiser Marcus Aurelius. Sedasama mõtet väljendas kahekümne aasta eest USA president George W. Bush, rääkides pärast Ameerikat tabanud terrorirünnakut vajadusest kaitsta avatud ja demokraatlikku ühiskonda. Täna, kaks aastakümmet hiljem ei kujuta terroristidest äärmuslased vabale maailmale sõjalises mõttes kindlasti eksistentsiaalset väljakutset, ent samas on meie oma ühiskonda järk-järgult ja peaaegu märkamatult imbunud üha enam konspiratsiooniteooriate ja keskaegse ebateaduse kummardamist, religioosset fundamentalismi, irratsionaalset hirmu ja viha kõige teistsuguse ja meist endist erineva suhtes – sõnaga kõike seda, mida me toona uskusime iseloomustavat neid, kes kaaperdatud lennukitega kaksiktornidesse sõitsid.

Mitte muutuda nende sarnaseks – see tähendab säilitada avatud meelt ja optimismi, usku teadusesse ja maailma parandamise võimalikkusesse, veendumust, et koos tegutsedes ja üksteist aidates saab lõpuks igaühel parem.

Jah, me elame mitte lihtsalt huvitaval, vaid lausa pöörasel ajal. Seda kirjeldab ka fakt, et üldkogul saime me viimati näost-näkku kokku 2 aastat ja pea 8 kuud tagasi, Tartus. Ma väga loodan, et see periood saab ajalooks, mis ei kordu. Erakond on vabatahtlik mõttekaaslaste organisatsioon ja sinna kuulumise üks motiveerivamaid osi  on võimalus suhelda, arutada, olla koos inimestega, kes jagavad sinu maailmavaadet. Koos unistada, vaielda ja leida lahendusi maailma parandamiseks, elu õnnelikumaks muutumiseks. Selle võimaluse võttis viirus meilt pikaks ajaks ära,  nagu ta võttis ka meie seast paljusid ära. See aeg on olnud keeruline meie inimestele ja olnud keeruline organisatsioonile. Ma loodan väga, et see aeg on kohe-kohe läbi. Et me saame naasta inimlikult nii vajalike füüsiliste kokkusaamiste juurde, võttes küll kaasa kõik need uued oskused asju virtuaalmaailmas ajada, sest nood kuluvad igati ära ka viirusevabal ajal.

Sellesse hullumeelsesse aega on jäänud 2 virtuaalset üldkogu, hulk volikogu ja juhatuse koosolekuid ning lugematu hulk muid tööformaate volikogu komisjonide, piirkondade ja osakondade tasandil. Aitäh teile kõigile, et te kohanesite ja ka piiratud oludes andsite oma panuse. Hoolimata sellest, et tihti võis endalgi olla väga raske uue olukorraga igapäevaselt toime tulla.

Sealhulgas suur tänu kõigile neile vabatahtlikele, kes pandeemia alguses helistasid ja pakkusid abi meie eakamatele. Rõõmustavalt palju oli neid, kes keeldusid ennast eakaks tunnistamast ja oli palju tänulikku tagasisidet, et meil on nii abivalmis inimesed. Elasime ju kõik teatavas hirmus ja teadmatuses. Eks me kõik mäletame veel, kuidas poekotid seisid kõigepealt 2 päeva ukse taga ja siis tuli kõik pakendid seebi või piiritusega üle pesta, kui seda viimast üldse saada oli. Samuti aitäh kõigile, kes osalesid meie sotsiaalmeediakampaanias, kus me eeskuju näidates kutsusime üles käituma vastutustundlikult ja end vaktsineerima. Mine tea, ehk päästsime nii mõnegi elu ja tervise.

Mulle oli väga sümpaatne meie juhatuse valmisolek pidada koosolekuid pandeemia esimestel kuudel tavapärasest 2 korda sagedamini, et analüüsida omalt poolt olukorda ja pakkuda lahendusi. Ja ekspertiisi meil ju on, arvestades et ainuüksi lahkuva juhatuse koosseisus oli 6 sotsiaal- ja terviseministrit, lisaks vähemalt 8 erakonna esimeest…5 endist, 1 ametisolev ja vähemalt 2 tulevast. See on üks järjekordne näide sotsiaaldemokraatidele nii omasest idealismist ja vastutustundest, sest oleks ju ka võinud öelda, et see on valitsuse mure, mis siin opositsioonierakonnana rapsida… Aga nii me ei oska. Teeb heameelt, et me suutsime survestada ka valitsust veidigi targemalt tegutsema.

Nii näiteks saatis edu Helmeni eestvedamisel peetud ja rohkem kui aasta kestnud võitlus – alaealiste õigus ka iseseisvalt psühhiaatri poole pöörduda sai lõpuks seaduseks. Arvestades, kuidas pandeemia taak laastab just noorte vaimset tervist, siis oli see muudatus eriti ajakohane.

Juba kipub meelest minema, et sotsiaaldemokraatidel õnnestus ära jätta vihareferendum. Meie olime need, kes võtsid initsiatiivi ja algatasid parlamentaarse obstruktsiooni, opositsiooni kõige viimase tööriista, et takistada seda alatut ühiskonna tülli ajamise kava. Küllalt oli neid, kes seda lahingut lootusetuks pidasid, aga me suutsime valitsuse esialgsed plaanid segi lüüa nii ajakava kui taktika osas. Tänu sellele kukkus koos valitsusega läbi ka referendum ja äärmuslased ei taha läinud aasta 18. aprilli enam kuidagi meenutada. Mulle jääb see kuupäev eluks ajaks meelde hoopis väga ilusal põhjusel- meie perre sündisid sel päeval maailma kõige armsamad lapselapsed ja minust sai uhke vanaisa.

Vähemuste õiguste teema on poliitiliselt kuum olnud juba mõnda aega ja meiegi oleme sel teemal erakonnas kirglikke debatte pidanud. Loodan, et nüüdseks on konsensus olemas ja pidev muretsemine, kuidas see meie reitingut mõjutab on asendunud kindla teadmisega, et kõigile peavad olema tagatud võrdsed õigused ja me ei jäta oma seisukohta kaitsmata. Leppisime selle kokku oma erakorralisel abieluvõrdsust käsitleval volikogul. Mul on siiani väga hea meel, et hoolimata avalikust ja ajalisest survest ei taganenud me oma väärtustest. Me tegime selge otsuse tagada võrdsed õigused ka samast soost abiellujatele, me tegime seda meie demokraatlikku protseduuri austades.

Tahan tänada kõiki piirkonnajuhte selle konstruktiivse koostöö eest, mis meil on olnud. Lisaks meie igakuistele ühistele aruteludele on olnud igati konstruktiivne mitteformaalne koostöö, mis on aidanud kallutada nii mõnegi otsuse laiema konsensuse suunas.

Tänan aseesimehi, keda meil on sel perioodil olnud kokku 5. Lisaks oma muudele poliitilistele kohustustele ja vastutusele erinevate teemade kõneisikutena, jagasime omavahel ka vastutust leidmaks parim koostöö sõsarorganisatsioonide ja erakonna tööorganitega. Kõigepelt meie pesamuna Reili, kelle me olime sunnitud edutama veelgi olulisemat rolli täitma, nimelt ema rolli ja selle kõrvalt jõudis Reili olla ka üks Hiiumaa sotsiaaldemokraatide kohalike valimiste triumfi arhitekte. Tema vastutusvaldkondadeks olid erakonna KOV kogu ja sisekommunikatsioon. Katri läks Narva linna juhtima ja me oleme tema üle väga uhked, aga enne seda jõudis ta ilusasti koos Kirilliga meie Venekeelse ühenduse luua ja käima tõmmata. Venekeelse ühenduse tegutsemislust ja nende vabatahtlik panus kohalike valimiste tänavakampaanias on omaette peatükki väärt.  Meil on kõigil Kirillilt ja tema meeskonnalt õppida, kuidas vabatahtlikku tööd korraldada ja inimesi innustada. Lauri oli sideohvitser noorsotsidega ühisosa leidmisel, Heljo seisis Vanemate sotsiaaldemokraatide eest ja Helmen aitas kaasa Usutiiva käivitamisele. Aitäh kõigile aseesimeestele panustamast ja ennast teisipäeva hommikuti varakult üles ajamast. Eriti tänan meiega mõnevõrra hiljem selles rollis liitunud Helmenit kohusetunde ja aususe eest. Need on väga olulised ja igas meeskonnas vajalikud omadused. Väga sotsiaaldemokraatlikud omadused.

Kokku võetuna – tänu ühisele pingutusele oleme saanud hakkama. Jah, reiting on hoolimata meie sisulisest tööst jätkuvalt paigal tammunud ja riigi tasandil valitsusvastutuse kandmise võimalust pole olnud. Seda tuleb tunnistada ja selle pärast peabki juht oma vastutust mõistes andma teed järgmisele, kes suudab tuua uue energia ja usu, mis lubab meil aasta pärast riigikogu valimistele minnes saavutada parem tulemus. Valitsusläbirääkimistel osalemiseks ei pruugi piisata 10-st kohast riigikogus, sest nagu näitas 2019. aasta – see võib tähendada vaid ühte võimalikku koalitsiooni, kuhu meil võiks asja olla ning see ei pruugi kokku saadagi. Lõpuks oleme me ju ikkagi poliitiline MTÜ, mille eesmärgiks on viia ellu oma maailmavaadet ja parim viis selleks on võimul olles.

Kui nüüd täpne olla, siis tuleb öelda, et praegu on meil siiski 11 häält riigikogus, sest enam kui 2 aastat tagasi liitus meiega Raimond Kaljulaid. Mu on väga hea meel, et Raimond peale põhjalikku kaalumist nii otsustas olgugi, et meil ei olnud talle mingeid hüvesid pakkuda. Ainult meie väärtused, napp ressurss ja rasket tööd. Ja tööd pole Raimond peljanud, võttes vedada meie Tallinna organisatsiooni ja keerulise kohalike valimiste kampaania pealinnas, ning viies meid sel sajandil esmakordselt päris koalitsiooni lõpetades sellega aastaid kestnud ühe partei võimu Tallinnas. Muide, homme saavad kõik soovijad külastada Tallinna linna muuseume tasuta ja nii hakkab see olema iga kuu esimesel pühapäeval. Sotsiaaldemokraatide töövõit ja kindlasti mitte ainuke.

Jah, meie maailmavaate teostamisega kohalikul tasandil on päris hästi. Sotsiaaldemokraadid ei ole kunagi varem olnud nii paljudes kohtades võimul ja oma ideid seeläbi igapäevaselt ellu viimas, kui pärast viimaseid kohalikke valimisi. Möödunud sügisest alates oleme me ainuke erakond, kes on võimul 3 Eesti suurimas linnas ja enam, kui pooltes maakonnakeskustes. Rääkimata veenvatest valimisvõitudest Võrus, Viljandis, Paides, Türil, Kastre ja Tartu vallas, saartel ja Setomaal. Tänu sellele on nende ja mitmete teiste Eesti kantide otsustuskogudes rohkem hoolimist. Aga hea on ka teada, et meie sealsed inimesed on keskmisest enam motiveeritud ja sellevõrra tugevam on ka meie võrgustik. Erakonna teevad tugevaks motiveeritud inimesed ja valimistel saavad hääli- inimesed.

On veel üks oluline asi tänapäeva maailmas, kuigi sellest ei ole kombeks kõva häälega rääkida. Aga siin, niimoodi omavahel, on paslik see siiski ära märkida. Me oleme suutnud oma rahaasjad jälle eeskujulikult korda seada. Majandusaasta aruanne ja peasekretär annavad teile täpsema ülevaate, aga ilma liialdamata võib öelda, et tänu Rannari ja naiskonna laitmatule finantsdistsipliinile oleme kõik oma vanad võlad ära klattinud.

Ja veel. Erakonnas on kõige raskem häid suhteid hoida valimiste ajal ja see on mõistetav, sest ollakse omamoodi konkurendid, alati napib aega ja ressurssi, töötatakse liiga palju ja närvid on pingul. Mul on ääretult uhke ja hea tunne, et meil õnnestus seekord erakonnas luua töömeeleolu, mida ma varem ei ole valimiste ajal kohanud. Seda võib kõige paremas mõttes töörahuks nimetada, kuigi tööd tehti lubamatult palju ja suure pinge all. Aitäh, Maris ja Rannar selle õhkkonna loomise eest ja kogu ülejäänud meeskonnale selle hoidmise eest. See on suur asi.

Väärtustest

Tulles tagasi väärtuste juurde ja mõeldes tagasi kogu taasiseseisvumise ajale, alustades erakonna taasasutamisest, julgen kindlalt väita, et meie inimeste moraalne kompass on hästi töötanud. Kui on tulnud valida ühiskonna arengu ja poliitilise konjunktuuri vahel, siis alati on käitutud riigimehena. Ma olen selle vastutustunde eest teile kõigile väga tänulik, mu sõbrad. Loomulikult oleme me läbi aastate teinud vigu, aga me ei ole kunagi oma maailmavaadet peenrahaks vahetanud ja see on suur väärtus. Me ei lahusta oma põhilist ideed, et õnnelikud saame me olla siis, kui me oleme vabad, võrdsed ja alati valmis koostööks. Oluline on, et me oleme jätkuvalt sotsiaaldemokraadid, et meid saab usaldada. Valitsuses olles me tõesti täidame oma lubadusi ja teeme kõik selleks, et Eesti oleks võrdsemate võimalustega riik. Me tegime nii solidaarset tervishoiu- ja pensionisüsteemi luues ja kaitstes, lapsi vaesusest välja aidates ja neile võimalikult ühtseid arenguvõimalusi luues, tulumaksuvaba sissetulekut mitmekordistades, võrdsete õiguste ja elamisväärse keskkonna eest seistes. Opositsioonis olles oleme me valitsusele olulisi lubadusi meelde tuletanud ning vajadusel kõigi demokraatlike vahenditega püüdnud sigadusi ära hoida. Me käitume ka opositsioonis olles vastutustundlikult ega mängi püssirohutünni ääres tikkudega, sest meile on meie riik armas ka siis, kui me parasjagu võimul pole. Me peame lugu ja hoolime kõigist Eesti inimestest, ka siis, kui nad parasjagu meie valijad ei ole… Aitäh, sõbrad, kõige selle eest!

Jah, lugupidamine ja vastutustunne. Sellega on viimasel ajal kasinad lood, kui nüüd leebelt väljenduda. Poliitikas kutsutakse seda riigimehelikkuseks. Hoolimata sellest, et minu isiklik elukogemus ütleb, et see omadus avaldub naiste juures sagedamini. Mina olen millegi pärast kogenud, et naised on keskmiselt vastutustundlikumad.

Paraku ei leia ma seda omadust meie viimastest valitsustest.

Ei ole riigimehelik kirjutada koalitsioonileppesse lubadust vähendada sotsiaalset, majanduslikku ja regionaalset ebavõrdsust, jutlustada hommikust õhtuni sidususest ja siis alustada riigieelarve kärpimist laste, hariduse, kultuuri, päästekomandode ja piirkonnapolitseinike arvelt. Ja kui tervisekriisist niigi kurnatud inimene saab kordades tõusnud soojaarve, mille tekkimises ei ole tal mingit süüd, siis teatada enamikule Eesti inimestele, et teil on nüüd võimalus sotsiaalabi paluma minna. Inimestele, kes on aastaid toimetanud sooviga saada oma eluga ise hakkama nii, et leib oleks laual ja tuba soe, arved makstud ja lapsed koolitatud ilma, et peaks kuhugi paluma minema. See oli üks äraütlemata rumal lahendus, mis nagu näha, solvab ja solgutab paljusid, aga aitab vaid väheseid. Numbrid kõnelevad enda eest: valitsuse poolt reklaamitud lubadus aidata niimoodi kuni 380 000 leibkonda, on seni jõudnud vähem kui 50 tuhandeni. Ja kui opositsiooni survel ja valitsuses etendatud „keskklassi kaitsmise“ traagilise jandi tulemusel püütakse olukorda parandada, siis tehakse seda uut ebaõiglust külvates. Selle asemel, et kasutada meie poolt Eestile kohandatud nn. Norra mudelit, mis tagaks ilma bürokraatia ja alandamiseta abi kõigile, kel elektri, gaasi ja kaugküttearved on rahakotti enneolematu augu löönud, minnakse tegelikkuses appi vaid neile, kes oma kodu gaasiga kütavad. Hea, et neilegi minnakse, aga see on vaid väike osa neist, kes energiakriisis pihta saavad. Enamus, kelle tuba saab soojaks elektri või kaugküttega, jäetakse üksi, hoolimata Jüri Ratase trummipõrinast, et tema seisab kõigi Eesti inimeste eest. Nii ei tohi oma inimestele teha, ammugi mitte praeguses ühiskondlikus ja inimlikus väsimusastmes. Ja ei aita see, et kuu aega hiljem ehk tullakse appi ka kaugkütte arvete maksmisel. Kõik need, kes hädas oma elektriarvetega, jäetakse ilma igasuguse selgituseta külma kätte. Ma ei hakka pikemalt rääkima signaalist, mille meie valitsus ülimalt pingelises julgeolekuolukorras ja üha süvenevas kliimakriisis ühiskonnale saadab, kui ta eelistab fossiilkütust ehk maagaasi, mis tuleb pea eranditult Venemaalt, põhjamaisele elektrile, millest märkimisväärne osa taastuvallikatest.

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks – valitsuses käib hoogsalt edasi suurejooneline ultimaatumipidu. Tundub, et Jüri Ratas ja Tanel Kiik on juba mõnda aega seestunud- eks see vanakuradiga kauba tegemine, (mis oli ligi kolm aastat tagasi nende otsus), pidigi nii lõppema. Aga kellelgi valitsusliidus võiks ju veel mingigi moraalne kompass alles olla, et hüüda seis, enne, kui inimesed on hulluks aetud.  See risti vastukäivate sõnumite tulevärk ei anna ju kellelegi võimalust mõista, kas koroonaviirus on jätkuvalt ohtlik haigus või võib sellele vilistada. Arstid, teadusnõukoda ja peaminister ütlevad, et tuleb olla jätkuvalt ettevaatlik. Riigikogu esimees kuulutab, et me oleme selle haiguse alistanud ja õhutab sisuliselt inimesi kodanikuallumatusele, terviseminister kiidab takka ja avaldab seekaudu umbusaldust tuhandetele oma haldusalas tegutsevatele arstidele ja ekspertidele. Kuidas saab sellist valitsust tõsiselt võtta? Kõik see, mis me välispoliitiliselt oleme saavutanud, isegi meie liitlaste erakordne üksmeel vastusena Kremli jõhkratele provokatsioonidele ei pruugi meid aidata, kui ühiskond maadleb üha suuremas segaduses ja sisepingetes ning valitsuse vastu puudub vähimgi usaldus. Julgeolekuga ei tohi mängida. Eesti ei saa endale seda lubada. Eestile on vaja usaldusväärset, vastutustundlikku valitsust. Sotsiaaldemokraatide osalusel valitsust. Selleks peab meie täna valitav esimees valmis olema ja ma olen veendunud, et on. Sest meil on riigimehi.

Lubage mulle vaid üks näide, sest mu aeg hakkab otsa saama.

Paljud teist mäletavad 2015. aasta üldkogu. Sven loobus viimasel hetkel esimeheks kandideerimast. Meie erakonna südametunnistus Liia Hänni ütles selle peale, et täna sündis riigimees. Tal oli tuline õigus, sest ta sai elukogenud inimese ja kriitilisi aegu lähedalt näinud poliitikuna suurepäraselt aru, mida ja miks Sven tegi. Ta oleks sisevalimised võitnud. Ka Jevgeni nutika inimesena teadis seda, kuigi tema kogemustepagas ei olnud tollal ehk veel nii suur. Aga riigimehena ei mõelnud Sven oma toolile, vaid sellele, mis saab erakonnast, meie missioonist ja seeläbi Eestist. Meie fraktsioon oli lõhki ja nii oleks suure tõenäosusega võinud enneaegselt lõhki minna ka meie osalusel moodustatud valitsus, mille koalitsioonilepe sisaldas paljusid meie valimislubadusi.Ja ei oleks lastetoetus tõusnud 60 euroni, ja kolmanda lapse toetus 300-ni ning seeläbi veel paljud lapsed vaesusest välja aidatud, ei oleks sündinud huvitegevuse riigipoolset toetussüsteemi, mis mitmekümnele tuhandele lapsele võimaluse andis, paindlikumat vanemahüvitiste süsteemi, elatisabifondi, valimisõigust kohalikel valimistel 16-aastastele, üürikorterite pilootprojekte, Eesti saanud ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks, Narva Vaba Lava ja ujumise algõppe programmi, Arvo Pärdi Keskust ja veel paljusid häid asju.

Ei oleks ka seda imelist saali, kus me täna oleme, mis on kaasaegseks muusikahariduseks ja meie muusikatraditsioonide sh. Laulupeo kestmiseks väga oluline, sest isegi see nõudis võitlust, mida meie valitsusdelegatsioon reformierakonnaga valitsuses tulemuslikult pidas. Ja ei oleks meist pruukinud olla ka järgmise koalitsiooni moodustajat, milles paljude muude oluliste asjade hulgas tõstsime tulumaksuvaba miinimumi 3 kordseks.

Vaat nii mõtleb riigimees, sest ta mõistab, et häälteenamus kohustab otsima maksimaalset ühisosa nendega, kes muidu jääksid teisele poole. Ma loodan, et sellest vastutusest saavad aru ka need, kes täna enamuse saavutavad.

Ja veel tundub mulle, et meile kõigile tuleks kasuks korralik annus optimismi. Et me ise ei räägiks ennast väiksemateks ja viletsamateks, kui me tegelikult oleme. Kaasaminek sildistamise ja halvustamisega, mida harrastavad meie konkurendid – kasvõi erakonnakaaslaste nimetamine šampanjasotsialistideks või ise uute sõnakokteilide konstrueerimine on õnneks harv, kuigi ääretult jabur käitumine iseenda suhtes. Tunduvalt sagedamini läheme reitingunarratiivi lõksu, mis on esiteks vale ja teiseks meile endile kahjulik, kuna näivusel on tänapäeva poliitilises inforuumis oluline roll. Näiteks, kui konkurent või muidu arvaja valib parasjagu kolmest suuremast reitinguagentuurist madalaima numbri, et meile meelehärmi valmistada, siis me ei tohi sellega kaasa minna. Rääkida tasuks ikka kahest positiivsemast numbrist või siis vähemasti koondkeskmisest, nagu seda nimetatakse. Tänapäeva infosõjas ei saa endale lubada pidevat pooltühi suhtumist. Ikka pooltäis peab see klaas vähemalt meie suu läbi olema!

Kui juba reitingutest juttu tuli, siis klaarin ära selle konkurentide abiga ja üha enam meie enda juttudesse hiilinud asja, et meie esimehed on meid järjest sügavamale sohu ehk valimiskünnise lähedale viinud. Eriti muidugi see viimane. Loomulikult on meie eesmärk valimised võita ja ma usun, et minu silmad seda ka näevad, aga kasulik on ka meie senist potentsiaali tunda, et mitte võltslootustes elada. Ega siis ilmaasjata öelda, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta…

Esiteks tuletagem meelde, et valimiskünnis Riigikogu valimistel on 5%. Teiseks, meie koondkeskmine reiting oli 2019. aasta riigikogu valimiste järgselt 10% ja 2,5 aastat hiljem 2021. aasta kohalike valimiste järel oli see… samuti 10%. Kolmandaks, sotsiaaldemokraatidel on taasiseseisvunud Eestis õnnestunud 30 aasta jooksul 3x Riigikogu valimistel märkimisväärselt üle 10% hääli saada: 1999 THI juhtimisel 15%, 2011. ja 2015. aastal Sven Mikseri juhtimisel 17 ja 15%. Keskmine tulemus on seega 11%. Tasub ka tähele panna, et nii 99 kui 2011 aasta reitingud viskasid üles loetud kuudega ja enne valimisi toimunud liitumiste käigus. Esimesel juhul liitusid Mõõdukad ja Rahvaerakond, teisel juhul teise liitus meiega Rahvaliidu aktiiv. Pikemaajaliselt on õnnestunud reitingut 20% juures hoida vaid 2011-15 perioodil. Jah, järgmistel valimistel me teeme parema tulemuse, aga anname endale aru, et miski ei tule iseenesest. Ka praeguse taseme hoidmiseks tuleb kogu aeg joosta, ujuda ja hüpata, sest muidu libised kiirelt allapoole. Ärme nõuame meie uuelt esimehelt ja juhatuselt enneolematut, sest see ei oleks aus. Teeme oma plaane ja seame eesmärke ikka kaine peaga! Iga lisandunud protsendipunkt on tänases konkurentsisituatsioonis suur võit ja nõuab selget silma- ja ilmavaadet, nutikat meeskonda, head vaistu, natuke võlupulbrit ja õnne. Ja kindlasti ei tohi raisku lasta võimalust teha koostööd meiega sarnaseid vaateid jagava Roheliste erakonnaga. Meil on ühine suur mission õnnelikuma ühiskonna ja elujõulise planeedi nimel ja meil on selleks teineteist vaja.

Veel üks palve mul on, kui tohib. Olen kuulnud mõnda teist ütlevat, et kui valitakse see-ee, siis ma astun erakonnast välja. Ma saan teist aru, aga palun ärge nii mõelge. Sotsiaaldemokraatia Eestis on meie nägu. See nägu kaotab, kui osad meist ära lähevad. Esimehed võtavad teatud ajaks vastutuse, aga maailmavaade ei ole nende eraomand, see on meie ühine asi. Ja kui mõni asi või valik läheb viltu, siis seda enam on meid kõiki vaja, et meile kallis maailmavaade taas rajale aidata. (Ja, vaadake, ükskõik kes täna valitakse- teie lemmik saab vähemalt hõbemedali. Äsja alanud olümpiamängudel on Eesti jaoks hõbemedal vähemalt kulla hinnag, kui mitte enamat).

Ma olen erakonnas liige olnud üle 23 aasta, mis on pea pool minu senisest noorest elust. Mul on olnud võimalus esindada sotsiaaldemokraate 5 aastat Rakvere volikogus ja seista meie väärtuste eest 15 aastat riigikogu ja valitsuse liikmena. Alates 2009. aastast olen ilma pausita olnud teie poolt valitud erakonna aseesimeheks, peasekretäriks, erakonna esimeheks. Igasugune juhtimisteooria ütleb, et seda on liiga palju ja ma ise ka tean, et on. Ma olen ja jään selle usalduse eest väga tänulikuks. Ma ei oleks kunagi õppinud tundma nii palju sedavõrd armastusväärseid, pühendunud ja vastutustundlikke inimesi, kui te poleks mulle seda vastutust usaldanud. Ja mis kõige olulisem – vahepealse 32 kuu jooksul on neist toredatest ”verisulis” rahvasaadikutest, Riinast ja Laurist saanud juba märkimisväärselt kogenumad parlamendihundid ja poliitikud. Lisaks, kui minust on vahepeal vanaisa saanud, siis nemadki on ühe suure kogemuse võrra jälle rikkamad ja elutargemad- Riina saades teada, mida tähendab vastutus olla 3 lapse ema ja Lauri tütre isana. Lubage mul siis veidi hinge tõmmata ja mõtteid koguda, ikka selleks, et erakonnal läheks hästi ja meie inimestel ja Eestil veel paremini. Aga Riigikogu liikmena jälgin ma nende tegevusi kullipilguga ja kui oskan, aitan kaasa. Annan endast parima, et mitte segada uusi ideid ellu viimast ja mitte lihtsalt targutamisega hoogu pidurdada. Seepärast tänan neid, kes soovisid ja kes ka esitasid mind aseesimehe ja juhatuse kandidaadiks, aga ütlen siinkohal kohe ära, et uue meeskonna jala küljes ankruna rippumise vältimiseks jätan seekord need vastutusrikkad ametid teiste tublide inimeste täita ja pühendun tööle riigikogus. Püüan olla konstruktiivne fraktsiooni liige ja kasutan enda õigust osaleda sõnaõigusega juhatuse koosolekutel. Ja kui heietusi kuulda tahate, siis kutsuge ikka piirkondadesse külla. Te ju teate, et mulle meeldib Toompealt välja, inimeste sekka saada, kui terviseamet vähegi lubab.

Seda kõike öelnud- antagu andeks, et lobisema kippusin- tahan ma teile kinnitada veelkord, et ilma sotsiaaldemokraatideta, ilma teile, mu kallid inimesed, omase idealismi ja vastutustundeta, oleks Eesti kindlasti vaesem ja meie võimalus saada kunagi maailma õnnelikemate riikide sekka, liikuda koos Põhjamaa poole, oluliselt väiksem.

Meil seisavad täna ees olulised valikud. Tehkem neid targalt, vastutustundlikult ja südamega, sest sellest sõltub ei rohkem ega vähem, kui see, kuidas meil kõigil läheb. Kõigil Eesti inimestel, meie peredel ja sõpradel, meie naabritel, kallitel konkurentidel, meie riigil, Euroopal, meie planeedil. Ja saatku meid need targad luuleread, mis imeilusalt viisistatud koorilauluna kõlasid siinsamas laval mõni päev tagasi, kui tähistasime Tartu Rahu 102.aastapäeva:

Me hoiame nõnda ühte

kui heitunud mesilaspere

me hoiame nõnda ühte

ja läheme läbi mere

ja läheme läbi mere

………….

kas oskame hoida kõik ühte

kas oskame hoida ühte

kui heitunud mesilaspere

kas oskame hoida ühte

ja minna nii läbi mere.

 

Aitäh, mu kallid kamraadid!