Tuleva aasta riigieelarve on läbinud riigikogus kaks lugemist ja otsustav hääletus leiab aset juba järgmisel nädalal, täpsemalt 10. detsembril. Peaminister Kristen Michali eestvedamisel kokku pandud eelarve avaldab paraku Lõuna-Eesti inimestele negatiivset mõju. Koondvaates saavad Võru-, Valga- ja Põlvamaa inimesed endale oma sissetuleku eest järjest vähem lubada.
Reformierakondlased on valmis kas või nahast välja pugema, et kiita 1. jaanuaril jõustuvat tulumaksureformi, mis peaks nende hinnangul lahendama riigis kõik mured ja tooma rikkuse õuele. Aga kui vaatame reaalsetele arvudele otsa, siis tegelikkus paraku nii roosiline ei ole.
Statistikaameti andmetel oli selle aasta kolmandas kvartalis keskmine brutokuupalk Valga maakonnas 1549 eurot. Mediaanpalk, mis annab tegelikust seisust tõepärasema ülevaate, oli aga Valgamaal oluliselt madalam – 1354 eurot.
Reformierakonna maksukalkulaatori kohaselt jääb keskmisele valgamaalasele uuest aastast rakenduva reformi mõjul ühes kuus praegusega võrreldes 35 eurot rohkem kätte. Keskmise harjumaalase võit aga on 126 eurot ning riigikogu liikmed ja ministrid saavad igakuiselt palgale juurde lausa 154 eurot.
Absurd ju! Praegusel keerulisel ajal, kus igakuine kõrge inflatsioon inimeste toimetulekut raskendab, ei vaja lisatuge kõrgelt tasustatud poliitikud. Tuge vajavad eelkõige inimesed, kes peavad igapäevaseid kulutusi hoolega kaaluma, et kuidagi ots otsaga kokku saada.
Samas ei ole poliitikat süvitsi jälgivatele inimestele oravaparteilaste selline käik midagi ootamatut – on nad ju alati hoolinud eelkõige ikka Eesti suuremates linnades elavast eliidist ja jätnud äärealade elanikud omapäi. Seda suhtumist peegeldab ilmekalt ka reformierakondlasest rahandusministri Jürgen Ligi soovitus, et inimesed võiksid vähem süüa.
Sotsiaaldemokraadid esitasid menetluses olevale riigieelarve eelnõule viis muudatusettepanekut, mis suunatud just haavatavamate ühiskonnagruppide toetamiseks.
Näiteks tegime ettepaneku tõsta 1. jaanuarist toimetulekupiir praeguselt 200 eurolt 300 euroni kuus, et tagada jätkuva hinnatõusu tingimustes igapäevane äraelamine neile, kellel on toime tulla kõige raskem. Absoluutses vaesuses elavate inimeste arv Eestis kasvab, kuid praegune valitsus ei pööra sellele kahjuks tähelepanu. Tegemist on vajaduspõhise toetusega, millele ei tohiks maailmavaateliselt vastu olla ükski erakond.
Teine mulle väga oluline muudatusettepanek näeb ette kärpe alla läinud huvitegevuse toetuse taastamist endises mahus, et kõigil lastel oleks ligipääs vähemalt ühele huviringile või trennile.
Samuti peame hädavajalikuks miljoni euro eraldamist naiste tugikeskustele, et nad saaksid pakkuda vägivallaohvritele turvalist majutust ning anda juriidilist ja psühholoogilist tuge. Kui reformierakondlasest sotsiaalministri Karmen Jolleri valitsusalas leitakse raha Tervisekassa glamuurseteks suvepäevadeks ja luksusliku kontori rendiks, tuleks prioriteedid ehk üle vaadata.
Vaesuse ja ebavõrdsusega tegelemine peaks olema meie riigijuhtidele esmatähtis, kuid vastuvõetud otsused vaid süvendavad neid probleeme. Vaesusega tuleb tegeleda just selleks, et ühiskonnas oleks vähem lõhesid ja ühtekuuluvustunne oleks tugevam.
Ebavõrdsuse kasvule aitab kaasa ka avalike teenuste kärpimine ja riigi kohaloleku vähendamine äärealadel.
Hiljuti saime lugeda uudist selle kohta, et Eesti Post sulgeb Valgamaa jaotuskeskuse ning koondab 14 postitöötlejat ja kullerit. See on järjekordne tagasilöök meie piirkonnale.
Kõige selle taustal mõjub õõnsalt reformierakondlasest taristuministri Kuldar Leisi ülevaade riigivisiidist Kasahstani, mis ilmus hiljuti Lõuna-Eesti Postimehe Ettevõtluslehes. Katsuks enne kodus asjad korda teha!
Valga vallas valimiste järel moodustatud uus koalitsioon peab väga tähtsaks haridusvaldkonda panustamist, mis on kahtlemata õige suund, kuid ka siin näen mitmesuguseid murekohti, kust riik pilgu kõrvale pöörab.
Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsioon tahab läbi suruda seadusemuudatusi, mis langetaksid enam kui kaks korda kvalifikatsiooninõuetele mittevastava õpetaja minimaalset töötasu – praeguselt 1820 eurolt 886 eurole.
Ma ei mõista, miks tahab riik halvendada nende inimeste töötingimusi, kes on valmis koolides tühjaks jäänud kohti täitma. Koolijuht on kohustatud palkama esmajärjekorras kvalifikatsiooninõuetele vastava õpetaja, aga kui neid lihtsalt kusagilt võtta ei ole, siis on väga tänuväärt, kui valdkonna spetsialist või karjääripööret tegev inimene on valmis klassi ette astuma.
Pigem tuleks pingutada hoopis selle nimel, et õpetaja palk oleks tema töö vääriline ja ülikoolides pedagoogiks õppivad inimesed leiaksid tee kooli. Rohkem kui kolmandik Eesti õpetajaskonnast on vanemad kui 55 aastat ning paraku ei tule noori ja särasilmseid pedagooge piisavalt koolidesse juurde.
Pöörasin õpetajate palgaküsimusele tähelepanu ka riigikogu täiskogu hiljutisel istungil. Nimelt sellele, et riik maksab Ida-Virumaa pedagoogidele lisatasu, tekitades sellega suured palgakäärid näiteks võrreldes Lõuna-Eesti pedagoogidega.
Küsisin haridusminister Kristina Kallaselt, miks on Ida-Virumaal töötavatele õpetajatele loodud palgatoetus, aga Valgas mitte. Pärisin minister Kallaselt sedagi, miks on Valga rahvuslik mitmekesisus vähem tähtis kui näiteks Narva oma.
Sisulist vastust ma kummalegi küsimusele kahjuks ei saanud, nagu karta oligi, kuid kavatsen võitlust õpetajate õiglaste töötasude nimel jätkata.
Ester Karuse: Pealinlasele kamaluga, lõunaeestlasele näpuotsaga