Siinkirjutajatel on kahe peale kogunenud poolsajandi jagu poliitiliste välikampaaniate kogemust – nii aktiivse osaleja kui vaatleja terava pilgu läbi. Seetõttu omame vahetut kokkupuudet inimeste meeleoludega. Tänased meeleolud on midagi enamat kui lihtsalt poliitiline väsimus või rahulolematus ühe või teise erakonnaga. On ärevust, agressiivsust, on meeleheidet, mis väljenduvad mitte ainult sõnades, vaid ka kehakeeles, pilgus, pingestunud õhkkonnas.

Kui iga välikampaanias kohatud saja inimese kohta on kolm-neli, kes on kohe-kohe plahvatamas, siis ei saa neid enam mõõta promillides või lahterdada harvadeks üksikuteks juhtumiteks – (abi)kaasa hommikul pragas või ametis päeval kogeti negatiivset.

Autorite kaks korda veerandsajandi jagu kampaania kogemuste taustal näib praegune inimeste pingestatus täiesti pretsedenditu. Need pole ainult lüürilised sõimusõnad, mis sageli kantud juhuslikest ent seosetult puudulikest ajalooteadmistest, vaid märksa tõsisemad füüsilised kehakeelelised ilmingud. Kui potentsiaalse valija käsi krambitub rusikasse, kui hääles on murdumist ja pilgus pimestavat viha ning silmis veekalget, siis on see lootuse kaotanud inimese appikarje. Ei ole enam labast nalja või hetkelist sõnalist tigedust, on päris meeleheide.

Kui inimesed on äärmuslikus kestvas meeleheitelises seisundis, pole kaugel liiklusraev, koduvägivald, joomasööstud või muud traagiliste tagajärgedega sündmused.

Ka on lootuse kaotanud inimesed kergeks saagiks (sotsiaal)meedias varitsevale Kremli propagandale.

Kriiside maailmas, kus keegi näib pakkuvat lihtsaid lahendusi ja vaenlase kuju, muutub inimese plahvatusohtlik ärevus poliitiliseks kapitaliks. See on soodne kasvupinnas reitingu kasvatamiseks ja võimule saamiseks populistidele ja äärmuslastele, kes oskavad inimeste meeleheidet ja pimedat viha kanaliseerida ja häbitult enda kasuks pöörata.

Siinkohal peame tagasi pöörduma Sveta Grigorjeva mõtte juurde: „Vajadus õigluse järele peab olema suurem kui vajadus kuuluvuse ja näilise austuse järele, kui vajadus tunnustuse järele.“ See lause tabab täpse löögina probleemi juurt – õiglust on meie Eesti poliitikas häbiväärselt vähe.

Meie tänane poliitika on peamiselt üles ehitatud vastandumisele, kes suudab kellegi üle naerda, keda maha teha, kelle kõrvale lükata. Selles armutult teravas ja mürarikkas poliitteatris on kadunud ülioluline küsimus: kas otsused on õiglaselt langetatud? Kas inimesed päriselt tunnetavad, et neid koheldakse võrdselt ja väärikalt? Kas riik seisab igaühe eest, mitte ainult tugevate ning jõukate ja kõvahäälseimate eest? Kas poliitika on karjumise või(s)tlus või kompromisside solidaarne kunst, kus nõrgimaid aidatakse, vähem oskajaid õpetatakse ning kedagi ei jäeta maha?

Kui poliitikas ja valitsemises, sotsiaalpoliitikast maksupoliitika ning hariduspoliitikast kultuuri- ja regionaalpoliitikani, puudub õigluse komponent, tunnetatakse tihti ilmajäetust. Kestev ilmajäetuse tunne viib meeleheitele. Hinges tunnetatud ebaõiglus on ühiskondlikult märksa ohtlikum seisund kui majanduslik raskus, õgides usku ühisesse paremasse tulevikku, usku vabasse demokraatlikku Eestisse. Kui mul on vähe ja tugevalt puudu, aga ma näen, et ka teistel on vähe ja puudu, aga riik ja erinevad poliitikad aitavad meid kõiki, tekib solidaarsus, ühine püüd parema tuleviku poole. Kui mul on aga vähe ja ma tajun, et kellelgi on palju (palka ja autot) ja neile antakse veel ja veel „juurde“ (tulumaksu langetust või elektriauto toetust), tekib sügav kibestumine, meeleheide, lootusetus.

Siin peitub ühiskonna suurima osa jaoks ootuste võti. Enamus inimesi ei oota mitte lõputuid lubadusi maksulangetustest, mitte retoorikat tugevast rusikast või patriootlikke loosungeid vaid oodatakse õiglust. Vajatakse kindlustunnet, et mäng käib ausatel ja püsivatel reeglitel. Et kui iga inimene pingutab, siis iga inimese pingutus loeb. Et keegi ei saa süsteemi enda huvides ära kasutada.

Õiglus ei lae uut maksukoormust vaid vähim teenivate õlule. Õiglus kindlustab, et ligipääs haridusele ja tervishoiule ei sõltu rahakoti paksusest või elukoha postiindeksist. Õiglus tähendab, et poliitilisi otsuseid ei tehta ainult pealinna kabinetitarkuses, vaid kuulatakse ja võetakse arvesse ka kaugete ja väikeste kohtade vajadusi. Õiglus ütleb, töö eest makstakse kõikjal Eestis palka, millest saab väärikalt elada.

Me ei tohi lubada, et Eesti muutub maaks, kus pettunud ja meeleheites inimesi on järjest enam ja nad on järjest kergemaks saagiks manipulaatoritele ja polariseerijatele. Et vaba Eesti kestaks iseseisvalt ja demokraatlikult, peab õiglus saama meie poliitika põhiväärtuseks.

See on vastus küsimusele, mida inimesed tegelikult ootavad ja vajavad. Mitte loosungeid. Mitte illusoorset „kuuluvust“ ja näilist austust. Vaid õiglust.