Tänapäevases tarbimisühiskonnas kohtame sageli vaikivat kokkulepet, et naise keha eest tuleb maksta rohkem. Mitte sellepärast, et seda oleks kallim pidada või selle “hooldamine” kuidagi keerukam, vaid seepärast, et nii on lihtsalt kombeks kujunenud – ja kultuurinormid aitavad seda rahakotile kahjulikku “traditsiooni” kenasti ülal hoida.

Seda nähtust, kus naistele suunatud tooted ja teenused maksavad rohkem kui sisuliselt samaväärsed meeste omad, nimetatakse „roosaks maksuks“. Tegemist pole muidugi seadusega kehtestatud maksu, vaid turupõhise hinnastamispraktikaga, mis peegeldab sügavalt juurdunud soostereotüüpe ja tarbijakäitumise ootusi. Naisele tuleb rohkem müüa – mitte seepärast, et ta “tahab rohkem”, vaid seetõttu, et temalt oodatakse rohkem: rohkem dekoratiivsust, rohkem hooldatust, rohkem esteetilist enesekontrolli.

Tulemus? Naiste tualett-tarbed, deodorandid, raseerijad, juukselõikus, rõivad – kõik need maksavad sageli rohkem kui samaväärsed meestele suunatud tooted või teenused. Mitte sisu, vaid sihtgrupi pärast. Materjalikulu võib olla väiksem, keemiline koostis identne, töömaht võrdne – ent hind erinev. Lihtsalt, sest turg võimaldab. 

Meedia on roosa maksu olemasolule küll osutanud, ent nõrgaks jääb väitluse jõud: süvitsi ei minda, kuna see viiks meid reklaamipsühholoogia, sotsiaalse surve, normatiivsete soorollide ja kehaga seotud väärtushinnangute lõpuni lahtikoorimiseni. Turvalisem on jääda lihtsalt hinnasiltide võrdlemise juurde. Aga see pole ainult kaubandusküsimus. See on ka maksu- ja poliitikaküsimus.  

Võtame näiteks ühe väga konkreetse, korduva, füsioloogilise vajaduse: menstruatsiooni. Eestis maksustatakse kõiki menstruatsioonitarbeid – tampoone, sidemeid, menstruaalanumaid – maksimaalse, 24% käibemaksumääraga. Eraldi on soodsam maksumäär välistatud ka lapsemähkmete puhul, mille kulu sagedamini emade rahakotile langeb. See on absurdne, kui arvestada, et samaaegselt kehtib mitmetele muudele igapäevastele kaupadele ja teenustele – näiteks kirjandusele, hotellimajutusele, aga ka rasestumisvastastele vahenditele ja prillidele, soodsam maksumäär. Menstruatsioonitoodete maksustamine üks olulisemaid strukturaalseid näiteid sellest, kuidas soopõhine hinnadiskrimineerimine ei piirdu pelgalt turunduslike tootevärvide ja selle alusel lisaraha kasseerimisega, vaid ulatub riiklikku maksupoliitikasse.

Veel kummalisem on see, et avalikus debatis kohtab harva küsimust: miks? Tampoonid, sidemed, menstruaalanumad, isegi lapsemähkmed, mis on sotsiaalministril määrust koostades meelest läinud, ei ole luksus. Need on tooted, mida ei saa ära jätta, palga- või stipendiumi laekumiseni edasi lükata või mugavalt millegi muuga asendada. Need on vajalikud esmatarbekaubad. Ja kui riik otsustab neid maksustada kõrgemalt kui paljusid muid tarbekaupu, siis pole see vabandatav juhus (kusagilt peab raha saama), vaid väärtusotsus.

Just siin ühinevad „roosa maksu“ kultuurist tulenev loogika ja maksupoliitika vaikiv karistusmehhanism: naise kehalise kogemuse eest tuleb rohkem maksta. Mitte valiku, vaid bioloogia eest. See on hinnasilt, mille kleepis ühiskond – ja mille eest ei ole kellelegi kuluhüvitise taotlust esitada.

Mitmed Euroopa riigid on sellest loogikast juba eemaldunud. Saksamaa, Prantsusmaa, Poola, Hispaania ja teised on vähendanud menstruatsioonitarvete käibemaksu. Iirimaa, Malta ja Küpros on selle sootuks kaotanud. Šotimaa on läinud sammu kaugemale ja teinud need tooted alates 2021. aastast kõigile tasuta kättesaadavaks. Eestis on samasuunalisi ettepanekuid korduvalt esitatud, ent need on jäänud sahtlisse – enamasti põhjendusega, et “see pole prioriteet” või “see pole riikliku tasandi küsimus”. Paraku ei ole tüdrukute ja naiste kehalised vajadused senises poliitilises retoorikas kuigi kutsuv valimisreklaami materjal olnud. Samal ajal teame, et maksupoliitikal on väga reaalne mõju. Kui madalama sissetulekuga naine või tüdruk ei saa endale lubada vajalikke hügieenitooteid, tähendab see sageli kõrvalejäämist koolist, tööst, huvitegevusest. See pole valik, vaid sund. See ei ole vaba päev, vaid kaotatud võimalus ja edasine libisemine tahaplaanile.

Kui me ühiskonnana lepime vaikimisi tõsiasjaga, et maksustame naisi nende kehalise paratamatuse eest, ei saa me enam rääkida õiglasest maksupoliitikast. See on süsteemne ebaõiglus, millel on hind. Mitte ainult rahaline, vaid ka sotsiaalne ja hariduslik.

On viimane aeg tõsta see teema taas päevakorda. Just maksupoliitika kaudu on võimalik muuta ühiskonda õiglasemaks. Kui me päriselt usume soolisse võrdõiguslikkusse, siis ei saa me samal ajal vaikida, kui naised maksavad rohkem – mitte valiku, vaid keha eest.

„Roosa maks“ ega ka naiste esmatarbekaupade maksustamine ei ole juhus, vältimatus ega loodusnähtus. See on meie kultuuri, turu ja poliitika ühine looming. Ja kui me seda ei teadvusta ega korrigeeri, siis ei maksa imestada, et palgalõhe, vaesusriski sooline erinevus ja majanduslik sõltuvus püsivad visalt.

Kui me ei suuda pakkuda õiglast maksupoliitikat, siis ei saa me ka ausalt kuulutada võrdsete võimaluste loosungeid. Ning kui me ühiskonnana ei näe vaeva selle nimel, et menstruatsioonitarbed oleksid taskukohased kõigile, siis on kõik “naiste osalemist” toetavad arengukavad lihtsalt sõnakõlksud.

Pole keeruline: kui me juba usume, et kirjandus, prillid ja majutusteenus väärivad madalamat maksumäära, siis uskugem, et samavõrra väärivad seda ka sidemed ja tampoonid.

Just maksupoliitikas peitub sageli see nähtamatu käsi, mis mõjutab meie kõige argisemaid ja intiimsemaid valikuid – alates sellest, kui palju maksab alusharidust, kuni selleni, kas koolitualettides on tüdrukutele vabalt kättesaadavad hügieenitarbed. Need ei ole pelgalt kohaliku omavalitsuse südametunnistuse küsimused. Reaalne võimalus neid teenuseid pakkuda sünnib või jääb sündimata riikliku maksupoliitika kaudu. Seega ei saa me jätta muljet, et ükskõik kui lahke koolijuht või linnaametnik saaks ebaõigluse isikliku lahkusega parandada – kui riik ei loo struktuuri astmelise tulumaksu näol, siis jäävadki need lahendused lappideks lünklikul süsteemil. Ja selle hinnaks on kellegi elamata võimalused.

Avaldatud 23.07.2025 Õhtulehes 
https://www.ohtuleht.ee/1135375/naised-maksavad-rohkem-eveliis-padar-tampoonid-sidemed-isegi-lapsemahkmed-ei-ole-luksus?fbclid=IwY2xjawLtbQtleHRuA2FlbQIxMABicmlkETE2bFoxdGlYcGpkYkphenBmAR4HXk-l7civ1FgC2mMewg4qjsOo0Ujh2MJh5Bvn9DSHrc4chqGbOX9mXAK1PQ_aem_yIHLVGJAQ8xpFFGd3nwgHg