Vananemine on kohal ja linnade-valdade teenused pole sellele järele jõudnud
Kui mõelda Eesti tuleviku peale, kipume ikka ette kujutama noort peret, kes kolib tagasi maale, rajab kodu ja toob endaga elu kaasa. Tegelikkus on ent teistsugune. Kogu Eestis kasvab vanemaealiste osakaal – inimesed elavad kauem ja nooremaid on vähem. Rahvastikupüramiid on tagurpidi keeratud, ent see ei ole tegelikult traagiline – lihtsalt kohanemist vajav mõte.
Praxis viis 2025. aastal Võrus läbi põhjaliku vanemaealiste heaolu uuringu – tuhanded andmepunktid, mõttevahetused ekspertidega ja põhjalik küsitlus, kuhu panustas ligi 600 inimest.
Ühegi teise Eesti omavalitsuse kohta ei ole sedavõrd terviklikku pilti koostatud. Võru tegi ära töö, mille järele tegelikult janunevad kõik Eesti omavalitsused, et saada teada, kuidas meie vanemaealistel tegelikult läheb – millised on nende soovid, vajadused, tervis, liikumis- ja eluharjumused.
Kaks vananemise viisi
Uuring toob esile huvitava duaalsuse: vanemaealiste seas on kaks üpris erinevat maailma. Üks, väiksemaarvuline, on särav, aktiivne ja nähtav – kooriproovid, võimlemine, kultuuriüritused. Teine on nähtamatum ja nõrgemate sotsiaalsete sidemetega – kodu, pood, televiisor, telefonikõned lastele.
Paljud ei jõua üritustele mitte huvipuuduse, vaid füüsiliste või nähtamatute barjääride tõttu. Ühelt poolt on takistuseks trepid, libedus, kõrged äärekivid, teisalt ka tagasihoidlikkus, vähene enesekindlus, hirm „segada“ või teadmatus sellest, kuhu minna ja kas neid seal keegi ootab.
Võru vanemaealised tõid välja olulise tõdemuse – kõige tõhusam kutse ei tule plakatilt, vaid inimeselt, kes ütleb: „Ma lähen, tule kaasa, sa oled oodatud.“
Eluasemelõksus
Uuringus kõlab väga selgelt igas Eesti linnas tuttav teema: inimesed elavad endiselt suurtes nõukogudeaegsetes korterites või majades, mis on armsad, kuid sageli kallid ja ebamugavad.
Küttehinnad söövad suure osa pensionist, kuid kolida ka ei taheta. Kodust on saanud sentimentaalne ruum, mille piiratud ligipääs või kõrged kulud tõmbavad elu horisondi ahtamaks, kui see olema peaks.
Intervjuudest jäi kõlama karm tõdemus: „Talvel söön vähem, aga ära ei koli.“
Tervis ja liikumine: teeolud loevad
Vanemaealiste tervis on valdavalt keskpärane. Umbes kolmandik tunneb end hästi, veidi vähem tunneb end halvasti ja ülejäänud lähevad edasi, kuniks jalad kannavad ja teeolud lubavad.
Vanemaealiste liikumisviisid Võru linnas sõltuvad suuresti tervislikust seisundist, elukohast, teeoludest ja -hooldusest ja isikliku auto olemasolust. Neile, kes veel juhivad autot, on see eelistatuim liikumisvahend, pakkudes vabadust ja paindlikkust.
Ühistranspordi kasutamine just ligipääsetavuse perspektiivist on igapäevasteks tegevusteks keeruline, nt rulaatorit kasutaval inimesel on keeruline jõuda bussipeatusesse ning minna bussi peale kõrgete astmete tõttu.
Autota ja kehva liikumisega inimeste jaoks on otsustava tähtsusega sotsiaaltransport.
Ekspertintervjuudes toodi välja ka seda, et liikumisharjumused on sügavalt seotud lapsepõlves ja nooruses kujunenud mustritega – kes pole harjunud regulaarselt liikuma, seda on ka vanemas eas raske alustama panna.
Võrus hinnatakse kõrgelt kergliiklusteid, jalutamise ja looduses liikumise võimalusi, kuid talvine libedus sunnib paljud nädalateks tuppa ja mugavate ning varju pakkuvate pinkide vähesus meie avalikus ruumis on miski, millest tuntakse väga puudust.
Teenused on olemas, aga mitte nähtavad
69% küsitletuist ei olnud viimase aasta jooksul kasutanud ühtegi sotsiaalteenust. Mitte seepärast, et teenuseid poleks, vaid seetõttu, et ei pea end „abivajajaks“ või ei tea, mida üldse pakutakse.
Siinkohal tasub üle korrata: sotsiaalteenused ei ole almus. Need on aastakümnete jooksul makstud maksurahadega ausalt välja teenitud tugi – nende vajadusel kasutamine on õigustatud ja loomulik.
Kui küsida, millest puudust tuntakse, siis vastus on üllatavalt lihtne: väikesest abist. Mõnest tunnist remondimehe, lumelükkaja või aiatööde abist. Natuke, aga õigeaegselt.
Sarnaseid teenuseid osutavaid heaolumeistreid on oma eakatele appi saatnud näiteks Tartu linn ja nende teenuste kasutamine tartlastele on tasuta. Ent tähtis on meeles pidada, et see väike abi ei pea alati tulema omavalitsuselt teenusena – seda saame naabritena ka üksteisele pakkuda.
Just sellised inimlikud, argised teod ongi kogukondlikkuse tuum, sest toimivat kogukonda ei loo ükski institutsioon ega hoone, vaid inimesed ise.
Õppetunnid tervele Eestile
Vananemine ei ole tulevikuteema. See on kohal ja puudutab juba täna kõiki omavalitsusi – Põlvast Paldiskini, Saaremaalt Narvani.
Ning kui linn, arendaja või teenuse pakkuja planeerib teid, pinke, kergliiklusteid, bussigraafikuid, huvitegevust, sotsiaalteenuseid või uute majade arhitektuuri, siis peab ta läbi mängima ühe lihtsa mõtte: kas mina ise saaksin siin 20–30 aasta pärast hakkama?
Just sellepärast on Võru samm eespool – esimest korda Eestis on üks omavalitsus teinud nii laiapõhjalise süvauuringu vanemaealiste kohta. Taoline sisend tulevikuotsusteks annab eeskuju ka teistele piirkondadele. Sest kui tahame, et inimesed elaksid kaua, tervelt ja hästi, peab meil olema ühine arusaam, kuidas seda saavutada. Mitte ainult tervishoiu või sotsiaalteenustega, vaid kogu linnaruumi, kultuuri, transpordi ja inimestevaheliste suhete kaudu.
Sest vananevad ju kõik. Ja vananeme täpselt sellega, mis meis juba täna olemas on: harjumused, liikumisrütm, suhtumine iseendasse. Uusi harjumusi ei õpita vanas eas enam kuigi kergesti, mistõttu tulebki juba praegu teha tarku valikuid – nii toidu, kehalise aktiivsuse kui ka vaimse heaolu osas.
Võru näitab eeskuju, kuidas vananemist käsitleda mitte probleemina, vaid võimalusena. Võimalusena õppida tundma ühe suurima elanikegrupi vajadusi ja kujundada keskkond, kus on hea elada nii neil, kes mõlgutavad esimesi pensionimõtteid, kui ka neil, kes alles õpivad tähti.
Eveliis Padar: „Talvel söön vähem, aga ära ei koli.“ Tulgem eakatele rohkem appi