Lugesin Erik Moora arvamuslugu Tartu kadunud mõttelisest hiilgusest ja tundsin end samal ajal nii tabatuna kui ka ärritatuna. Küllap ta just sellist reaktsiooni ka ootas. Aga neljanda põlve tartlasena, kes on selles linnas õppinud, elanud, lapsi kasvatanud ja kodu rajanud, ei saa ma sellist valgustatud resignatsiooni etteheidet lihtsalt vaiki pealt vaadata.

Raadi kalmistu suurkujudest rääkides mainib Moora nende vaimsust, liidrirolli, julgust mõelda ja sõnastada. Justkui Tartu oleks varem olnud midagi tohutult teistsugust – ja nüüd ainult pardisitt Emajõel. Selles on midagi Tallinna-keskset, midagi distantsilt mõõdetut: vaade Tartule mitte 180, vaid 600 kilomeetri kauguselt.

Mina näen Tartut seestpoolt. Näen, kuidas siin kirjutatakse raamatuid, peetakse loenguid, kasvatatakse lapsi, tantsitakse rahvatantsu ja arutatakse kodukohvikutes poliitika üle nii, et silmad säravad. Moora küsib, miks Tartu enam ei inspireeri, ei tõuka Eestit vaimselt edasi. Aga kas selleks, et olla mõjus, peab tingimata lärmi tegema? Kas Tartu väärtus seisneb tõesti ainult selles, kui kõvasti ta Tallinna üle karjub?

Tartu ei ole Eestimaa allasurutud vaim, vaid ta ongi elav vaim. Ja no eetrit ei saagi loosungiks maalida, pronksi valada või kivisse raiuda. See on pigem viis, kuidas siin elatakse. Tartu on elukeskkond – mitte ideoloogiline masin. Siin peetakse oluliseks päriselt inimeseks olemist: vaimset ruumi, elutervet tasakaalu, kultuuri, kogukondlikku turvalisust ja no tegelikult ka seda OMA rütmi. See ei ole protest vaikimise või ükskõiksuse kaudu. See on kohalolu. 

Moora küsib, miks Tartu ei ole viimasel ajal algatanud ühtki suurt rahvuslikku ideed. Aga suur osa ideedest ei sünnigi manifestidena – need kasvavad, muunduvad, juurduvad. Mõtleme hetkeks: kes tegelevad Eestis järjepidevalt sotsiaalse sidususe, haridusvõrdsuse või kohaliku rohepöördega? Kust leiab enim kogukonnaalgatusi, linnaaiandust, kaasavaid arutelusid ja kodanikujulgust rääkida vaimse tervise või sotsiaalse võrdsuse teemadel?

Ja ausalt – võib-olla me lihtsalt ei viitsi kogu selle hüpleva „vaata-vaata-vaata-mind!“ tõmblemisega kaasa minna. Mitte väsimusest või allaandmisest, vaid sisemisest rahust. See ei tähenda, et meil ei oleks midagi öelda – me lihtsalt ei karju kõigist üle.

Marju Lauristin, muide, on väga elus ja väga mõtlev – ning kui Tartu vaimse mõjuga on kellelgi küsimusi, võiks alustada vestlust temaga. Ta pole kuhugi kadunud. Ja kui rääkida Tartu Ülikooli mõjust, siis see on nii iseenesestmõistetav, et kohalikud ei pea seda isegi eraldi rõhutama, et Tartu sees on üks palju suurem Tartu ülikooli näol. 

Jah, Tartu ei pretendeeri pealinna tiitlile. Ta ei peagi. Tartu on omaette tsivilisatsioon, oma rütmi, huumori, väärikuse ja vaikse vastupanu vormidega. Kui mõni pealinna mõjukas vaim tajub selle rahulikku mõjukust kui allakäiku, siis võib-olla tasub vaadata uuesti – mitte ülevalt alla, vaid seest ja kõrvalt?

Moora kirjutab, et Tartu peaks jälle tahtma olla vedur. Aga võib-olla ei ole vedur enam see, mida Eestile tarvis. Võib-olla on vaja rahulikku, usaldusväärset peatuspaika, kus inimesed saavad mõelda, puhata ja luua. Võib-olla ongi Tartu väärtus selles, et ta ei trügi närviliselt esiotsa, vaid loob tagalas tähendust.

Ma ei arva, et Tartu on valmis. Tartu vajabki rohkem julgust, rohkem tasakaalu, rohkem kuulamist ja kaasamist. Aga ma ei arva, et Tartu on alla andnud. Vastupidi – Tartu ei punnita, ei võitle ega trügi. Tartu lihtsalt ei ela võrdluses, ta elab väärtustes. Ja see on meie suurim panus kogu Eestile – hoida kohta, kus tarkus ei ole lärmakas, armastus ei ole ooperlik ja tulevik ei ole kampaania, vaid järjepidev mõtestamine.