Raiemaht on olnud püsivalt suurem kui metsade loomulik juurdekasv, nii et Eesti on ainus riik Euroopas, kus raiemaht ületab metsakasvu1. Nagu president Meri oma kõnes hoiatas, tähendab see meie ühise rahvusliku rikkuse hävitamist.
President Lennart Meri ütles 24. veebruaril 2000 oma iseseisvuspäeva kõnes: «Olgem omal maal peremehed, mitte kolonistid, kes rahahimust jätavad endast maha rüüstatud maa. Ainult rahas loodust mõõta ei saa.» Sama põhimõte on kirjas ka Eesti põhiseaduses: «§5. Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.» Paraku on viimastel aastakümnetel toimunud vastupidine areng.
Kodumetsad, matkarajad ja isegi rahvuspargid on sattunud surve alla, tundub, et kõik muutub lõpuks pelletiks. Riigikokku jõudvad suurtööstust soosivad seadusemuudatused halvendaksid olukorda veelgi enam2. Muudatustega soovib valitsus lukustada ligikaudu 70 protsenti Eesti metsamaast majandusmetsaks.
Üle 80 protsendi Eesti elanikest leiab, et metsi tuleks raiuda vähem ja üha enam inimesi mõistab, et seniste poliitiliste otsustega on eelistatud suurtööstuse huve, mitte Eesti inimeste pikaajalist heaolu. 25. aprillil kogunes Tammsaare pargis üle 1200 inimese meeleavaldusele «Mets on pärandamiseks, mitte ärandamiseks!».
Kohal olid väikemetsaomanikud, ökoloogid, nii maa- kui linnainimesed, eakad, kes mäletavad, millised olid metsad varem, ning lapsed, kelle tulevik sõltub tänastest otsustest. Meeleavaldus tõi kokku eri vanuses ja erinevate vaadetega inimesi, keda ühendas üks sõnum: nii edasi minna ei saa!
Samal ajal käis sotsiaalmeedias aktiivne ja juba tuttav metsatööstuse PR-kampaania, kus kasutati läbiproovitud võtteid avaliku arutelu suunamiseks. Levisid lihtsustatud ja emotsioonidel mängivad väited stiilis «eluvõõrad radikaalid tahavad keelata palkmajade või lastevoodite valmistamise», luues teadlikult eksitavat narratiivi, kus sisuline kriitika esitati rünnakuna kogu sektori vastu.
Samasse mustrisse kuulusid ka juba klassikaks saanud tervemõistuslikku looduskaitset ja majandamist vastandavad loosungid, nagu «Tegelikud metsasõbrad olevat väljas puid istutamas, mitte meeleavaldusel plakatitega vehkimas!», millega püüti taas arutelu tegelikust sisust kõrvale juhtida. Eriti rõhutati muljet, nagu oleks kriitika suunatud ka väikemetsaomanike vastu, kuigi tegelikkuses puudutab see eelkõige praeguse metsamajandamise praktika jätkusuutmatust ning just suuri, välismaiseid kontserne, kes bioenergia tootmisest Eestis enim kasu lõikavad.
Eesti on nii metsarahva kui ka puidutööstuse maa. Läbimõeldud ja tasakaalukas metsamajandus pole tööstuse vastand, vaid selle toimimise eeltingimus. Kui keskenduda üksnes lühiajalisele kasule ja raiuda rohkem, kui loodus taastoota suudab, seatakse ohtu nii metsade seisund kui ka sektori enda tulevik. Kui mets saab otsa, kaob paratamatult ka metsatööstusele vajalik tooraine.
Seetõttu pole küsimus ainult raiemahtudes, vaid ka selles, kuidas puitu kasutatakse. Praegu suunatakse ligi 40 protsenti raiutud puidust energiapuiduks ehk madala lisandväärtusega tooteks.
Jätkusuutlik metsatööstus eeldab aga vastupidist lähenemist: liikumist «kiire tulu» mudelilt kõrgema lisandväärtusega toodete poole, olgu selleks näiteks just palkmajad või lastevoodid. Nii on võimalik samast ressursist luua rohkem väärtust ja töökohti, säilitades samal ajal metsade pikaajalise elujõulisuse.
Kes vastutab Eesti metsade seisundi eest?
Kui valitsus kaotab suuna, vastutab peaminister. Kristen Michali erakonda ähvardab valimistel tõsine kaotus, kuid valijate poole pöördumise asemel näib pilk olevat suunatud suurtöösturite poole. Tekib küsimus, mida sealt loodetakse leida? Majanduskasvu nõukoda jätab mulje katsest meeldida «suurtele tegijatele», lootes, et lubadus veelgi intensiivsemaks raiumiseks tagab koha nende seas. Kuid ajalugu näitab, et lipitsemine ei taga usaldust ega püsivat positsiooni. Kas peaminister seisab põhiseaduse ja rahvusliku rikkuse säilimise eest või toetab selle järkjärgulist ammendumist lühiajalise kasu nimel?
Probleem ei piirdu üksnes raiemahuga. Metsamaa pindala pole püsiv suurus, mistõttu tekitab selle sidumine kindla protsendiga sisulise vastuolu. 70 protsendi majandusmetsa piir ei taga ka olemasolevatele kaitsealadele tegelikku kaitset. Praktikas on majandatavate metsade osakaal veelgi suurem, sest paljudes kaitsealade piiranguvööndites on lageraie ja turberaie juba praegu lubatud. Näiteks raiutakse sel viisil metsa Lahemaal, Haanjas ja Nabala-Tuhala looduskaitsealal.
Rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et looduse ja elukeskkonna säilimiseks tuleb kaitsta vähemalt 30 protsenti maismaast. Kuigi valitsus plaanib selle eesmärgi seadusesse kirja panna, muudaks samal ajal kehtestatav majandusmetsa piir selle sisuliselt saavutamatuks. Lihtne arvutus näitab, et kui umbes pool Eesti maismaast on mets ja sellest 30 protsenti on kaitse all, moodustab see kogu maismaast vaid umbes 15 protsenti. Ülejäänud 15 protsenti tuleks leida mujalt, st põldudelt, karjääridest või asulatest. See ei ole sisuline looduskaitse, vaid looduskaitse mängimine.
Senine raiepraktika on kaasa toonud metsaelustiku vaesumise, metsatagavara vähenemise ning olukorra, kus metsad, mis peaksid aitama leevendada kliimamuutusi, hakkavad neid hoopis kiirendama. Kavandatav seadus kinnistab sellise jätkusuutmatu kasutuse. Tegelikult oleks vaja vastupidist, ka kohaliku elurikkuse säilitamise huvides.
Metsad ja meie majandusmudel
Eesti metsade seis peegeldab laiemalt meie majandusmudeli piire. Vajame süsteemi, mis arvestab, et loodus ei ole lõpmatu ressurss; metsamajandust, mis ei võta rohkem, kui mets suudab taastoota; ning energiakasutust, mis ei põhine lõputul kasvul, vaid piisavusel.
Suure osa inimkonna ajaloost on energiakasutus olnud väga piiratud. Inimese kohta oli kättesaadav vaid murdosa tänapäevasest energiast peamiselt päikese kaudu, toidu ja lihasjõuna ning vähesel määral tuule ja vee abil. Ka puit oli oluline, kuid selle nappus seadis selged piirid. Metsade ületarbimine viis mitmel pool Euroopas ulatusliku raadamiseni ning põhjustas majanduslikke tagasilööke.
Ressursside nappus suunas Euroopa riigid otsima uusi allikaid mujalt, mis omakorda tõi kaasa koloniseerimise. Madeira ja Kanaari saarte metsad raiuti suures osas maha, seejärel rajati suhkruistandusi. Sarnane saatus tabas Kariibi mere saari, nagu Barbados ja Haiti, samuti Põhja-Ameerika ja India metsi, millest sai tööstuse ja laevaehituse kütus. Euroopa energiavajadus (mis on majanduskasvu alus) kanti teiste maailmajagude ökosüsteemidesse, sageli pöördumatute tagajärgedega.
Lõputu majanduskasv on füüsikaseadustega vastuolus
Järgmine murrang saabus kivisöe ja nafta kasutuselevõtuga, mis avas ligipääsu miljonite aastate jooksul talletunud päikeseenergiale, ning muutis ühiskonda põhjalikult: energia muutus näiliselt piirituks ning loodusest sai ressurss, mida saab mõõta ja allutada. Nii kinnistus usk, et majanduskasv võib olla lõputu.
Täna põrkub see usk reaalsusega. Fossiilkütuste kasutamise jätkusuutmatus on laialdaselt mõistetud, kuid viimase paarisaja aasta kiire majanduskasv on toonud kaasa ulatuslikud keskkonnakriisid pea igas valdkonnas, alates elurikkuse kadumisest ja veepuudusest kuni õhusaaste ja ökosüsteemide hävimiseni.
Eestis näeme, kuidas ühe probleemi lahendamise sildi all tekitatakse uusi. Fossiilkütustest loobumise nimel raiutakse metsi, et toota bioenergiat, mis teenindab sama energiamahukat majandust mujal (nt Taanis). Nii muutume ressursside allikaks jõukamatele riikidele, koloniseerides seekord iseenda maad ja tulevikku.
Seetõttu pole Eesti metsade kaitsmine ainult metsanduse küsimus. See on küsimus sellest, kui palju on piisav. Kui eesmärgiks jääb lõputu kasv, satuvad surve alla kõik ökosüsteemid. Ka «rohetehnoloogiate» jaoks vajalike materjalide kaevandamine nihutab koormust lihtsalt ühest kohast teise, kui majanduskasvu ideoloogiat ei seata küsimuse alla.
Eesti metsade eest seismine tähendab seega enamat kui oma elukeskkonna kaitsmist. See tähendab seismist sellise tuleviku eest, kus meie eluviis ei hävita ei meie ega teiste kogukondade looduskeskkonda, elurikkust ega kultuure. Metsad on osa Eesti identiteedist. Erinevalt Madeirast, Barbadosest või Haitist on meil veel võimalus olla «omal maal peremehed, mitte kolonistid», nagu Lennart Meri kunagi ütles. Küsimus on, kas me seda valikut ka kasutame.
Halliki Kreinin ja Züleyxa Izmailova: põhiseadus vs. pelletid – kumb jääb peale?