Märkimisväärne osa madala sissetulekuga leibkondadest loovutab suure osa sissetulekust energiakuludele.
Muinasjutus „Kuldkihar ja kolm karu“ on üks pudrukauss Kuldkihara jaoks liiga kuum, teine puder liiga külm ja kolmas just paras. Paljudel süsteemidel on olemas „just paras“ Kuldkihara tsoon ning neis saab rakendada nn Kuldkihara põhimõtet ehk parimate tulemuste saamiseks õiget tasakaalu. Näiteks asub meie koduplaneet päikesesüsteemi Kuldkihara tsoonis – siin sai tekkida paraja soojuse, niiskuse ja valgusega keskkond, kus meie ökosüsteemid ja liigid on välja arenenud. Et kaua tervelt elada, on vaja teha trenni Kuldkihara tsoonis – treeni paraja koormusega, aga mitte liiga palju, sest see on südamele kahjulik. Arengupsühholoogias viitab Kuldkihara tsoon imiku eelistusele tegeleda uute asjadega, mis ei ole liiga lihtsad ega liiga keerulised.
Ka ärimaailmas on kasutusel Kuldkihara põhimõte, näiteks hinnastrateegias. Et müük edeneks, peab hind olema just õiges vahemikus: mitte liiga odav, et tootmine ära tasuks, ega ka mitte liiga kallis, et ostjaid ikka jaguks. Energiapiisavus (ingl energy sufficiency) tähendab energiatarbimises Kuldkihara tsooni, kus on arvesse võetud nii inimese põhivajadused (energia tarbimise põrand) kui ka ökoloogilised piirangud (energia tarbimise lagi).[1] Võime mõelda energiapiisavusest kui olekust, mille tahame saavutada, et jõuda ühiskonna ja selle liikmete heaoluni ohverdamata jätkusuutlikkust ning üle koormamata ökosüsteemi.
Praegu on maailm[2], sealhulgas Eesti[3], maa taluvusvõime optimaalsest Kuldkihara tsoonist väljunud, sest ikka veel hüppeliselt kasvav energiatarbimine ei mahu enam planeedi taastumisvõime piiridesse. See surve avaldub ka kliimamuutustes, võimendades juba toimivaid kahjuohte. Kliimamuutus ja äärmuslikud ilmastikutingimused on rahvastele tõsine oht, ka Eestis. Sagedasemad loodusõnnetused ja ettearvamatud ilmastikutingimused ohustavad juba praegu meie toidu, vee ja energiaga varustatust. Ka Eestis kajastavad seda kasvavad toiduhinnad, mis on otseselt seotud äärmuslike ilmastikuoludega, näiteks tõstsid aiasaaduste hindu hilised öökülmad, mis tegid 2024. aasta mais kahju marjataimedele, sama kevade pikaks veninud põud, mis pärssis viljakasvatust, või sellesuvised valingvihmad, mis on mõjunud väga rängalt kartulisaagile. Iga-aastased võrgukatkestused ei ole ka mingi uudis ning nende tihenemist võib tugevnevate sügis- ja talitormide tõttu aina enam tõenäoliseks pidada.
See viitab, et ka inimkonnale tarviliku toiduse kasvatamiseks ja toimetulemiseks sobiva kliima jaoks on oma Kuldkihara tsoon. Me saame atmosfääri vallandada vaid piiratud koguse kasvuhoonegaase, enne kui planeet ohtlikult kuumeneb (kasvuhoone-Maa).[4] Et hoida Maa inimkonnale ohutul ja elamiskõlblikul temperatuuril ehk Kuldkihara tsoonis, mis tagab meie põllumajanduse pikaajalise toimimise ja ühiskonna heaolu, peame piirama energia raiskamist.
Raiskamise piiramine ja nende eest hoolitsemine, kes vaevu ots otsaga kokku tulevad, käivad käsikäes.[5] Energiakasutus ja seega ka süsinikdioksiidi heitkogused on maailmas väga ebavõrdselt jaotatud. Planeedi rikkaim 10% tekitab 49% maailma heitkogustest, samal ajal kui paljudel puudub põhivajaduste rahuldamiseks juurdepääs piisavale energiahulgale.[6] Erinevused energiatarbimises on suured nii riikide vahel kui sees. Näiteks elab Jaapanis suur osa elanikkonnast piisavustsoonis (kus energiatarbimine on kooskõlas maa taastusvõimega), ja väiksem osa energia liigtarbimises või energiavaesuses.[7] Globaalselt elab aga suur osa maailmast energiavaesuses ja väga väike osa ületarbimises.
Hoolimata ideoloogilistest katsetest tekitada vaesuse ja ebavõrdsuse teemal segadust või jätta mulje, et Eestis on neil positiivne mõju,[8] teame, et varaline ebavõrdsus ja mitmemõõtmeline vaesus on tihedalt seotud. Nagu Eesti Pank nendib[9], on netovara ebavõrdsus euroala üks suuremaid: 10%-le elanikkonnast, keda iseloomustab ületarbimine, kuulub enam kui pool kõigist varadest. Samal ajal kaotab märkimisväärne osa madala sissetulekuga leibkondadest suure osa oma sissetulekust energiakuludele. Peaaegu viiendik Eesti leibkondadest maksis aastal 2022. veerandi oma sissetulekust elektri ja kütte eest. See osakaal on Euroopa suuremaid, märksa kõrgem kui ELi keskmine. Ligi 19% leibkondadest piirab ka ülemäära oma energiatarbimist, et osta toitu, s.t istutakse külmas, et kuu lõpuni ära elada.[10] Inflatsioon ja tõusvad energiahinnad on leibkondadel lasuvat koormust veelgi suurendanud. Eriti ohustatud on haavatavad rühmad – eakad, haiged ja väikese sissetulekuga pered.[11]
Kõige rohkem kulutatakse Eestis energiat transpordis ja hoonetes. Transport lisab energia piisavuse probleemile eraldi kihi. Rikkad leibkonnad kulutavad tihti juba transpordi peale rohkem energiat kui on väikese sissetulekuga leibkondade kogu energiatarbimine. See pole küsimus üksikute leibkondade tarbimisest, vaid sellel on mõju ühiskonnale. Kogu ühiskond maksab liigse autostumise ja liigse lendamise eest nii otseselt (haigekassa kulud suurenevad, kui on rohkem kopsuhaigusi, vähijuhtumeid, liiklusõnnetusi, astmat jm õhureostusest tulenevaid tervisekahjustusi) kui ka kaudselt (keskkonnakahjud, kliimamuutuse mõjud, sellest tingitud kallimad toiduhinnad). Samal ajal jäävad kiire mobiilsuse, eriti lendamise, hüved ebaproportsionaalselt rikkamate nautida.[12] Just madalama sissetulekuga inimesed, kes ei kasuta ekstravagantseid energiatarbimise viise (nt veinikülmiku käigushoidmise kõrge hinna üle nurisevad rikkurid, sageli suusa-, päikese- jm puhkustele lendajad) kannatavad sageli kõige enam saaste ja äärmuslike ilmastikuolude tagajärgede all.[13] Kohati on ka lühinägelik linnaplaneerimine ja autokeskne kultuur põhjuseks, miks auto on paratamatus.[14] Kui ühistransport toimib kehvalt, on ka madala sissetulekuga inimesed sunnitud kulutama suure osa oma eelarvest autokütusele. Maapiirkondades on autosõltuvus ja ka energiavaesus eriti suured.[15]
Eesti transpordisektori kütusetarbimine ja heitkogused pärinevad suures osas Tallinnast ja Harjumaalt, kus on suurim liikluskoormus olenemata kvaliteetsest tasuta ühistranspordi süsteemist. Tallinnas tehtavatest sõitudest üle poole on alla 10 kilomeetri. Praeguse olukorra jätkumisel kasvab sõidukite summaarne aastane läbisõit.[16] Suurimad transpordikütuste tarbijad on maanteeveondus, kodumajapidamised, ehitus, põllumajandus ja lennutransport. Lennutranspordi osakaal tõuseb hüppeliselt, kui juurde arvestada rahvusvahelised lennud. Suurimad soojusenergia tarbijad on kodumajapidamised, puidutööstus, avalik sektor ning toidu- ja joogitööstus. 70% soojusest toodetakse Eestis juba taastuvenergiast, kuid transpordile kuluvast kütustest vaid 10%.
Poliitiliselt käsitletakse energiavaesust ressursside nappuse või tõhususe probleemina, mitte ebavõrdsuse probleemina, sest ebavõrdse energiatarbimise piiramine on poliitiliselt raske. Energiavajaduse vähendamiseks ja haavatavate leibkondade toetamiseks on vaja tugevaid meetmeid, nt ulatuslikke renoveerimisprogramme majade energiaefektiivsuse suurendamiseks. Ent vaja on ka rangemaid heitkoguste norme. Uuringud näitavad, et ka keskmisest väiksema energiakasutusega on võimalik hästi elada. Selle saavutamiseks ei piisa tehnilistest lahendustest, vaja on süsteemseid muudatusi energiakasutuse mõtestamises ja suunamises. Üks võimalik tee on kehtestada ületarbimist piirav makse või trepphinnastus, kus miinimumvajadused on taskukohased, aga luksuslik tarbimine kallim.
Sellise progressiivse „luksus-süsinikdioksiidi“ maksustamisega saadud raha võiks kasutada paremini toimiva ühistranspordisüsteemi või kodude renoveerimise rahastamiseks. Energiatarbimise vajaduse vähendamine nõuab avalike teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti, et need tagaksid baasvajadused väiksema energiakuluga ja vähem saastavalt. Energiapoliitika peab toetama mitte ainult tõhusust, vaid ka õiglust, kindlustades, et tulevad põlvkonnad ei peaks maksma meie mugavuse eest kõrget hinda.
PS Kui sa tahad meiega nendel teemadel arutleda, siis võta 2.-3. oktoobril osa konverentsist „Elu kasvujärgses Eestis“.[17]
[1] https://doi.org/10.13140/RG.2.2.31198.08006
[2] https://doi.org/10.1126/sciadv.adh2458
[3] https://goodlife.leeds.ac.uk/national-trends/country-trends/#EST
[4] https://doi.org/10.5194/essd-17-2641-2025
[5] https://doi.org/10.1038/s41558-021-01019-y
[6] https://www.oxfam.org/en/research/extreme-carbon-inequality
[7] https://doi.org/10.1016/j.apenergy.2023.122161
[8] Erik Moora, Eesti inimesed ei vaesu – EPL 12. IX.
[9] https://doi.org/10.23656/24613800/022023/0204
[10] https://energy-poverty.ec.europa.eu/system/files/2024-05/epov_member_state_report_-_estonia.pdf
[11] https://doi.org/10.1016/j.enpol.2012.01.044
[12] https://doi.org/10.17645/up.v6i2.3972
[13] https://openknowledge.worldbank.org/server/api/core/bitstreams/0f23ae5c-b868-505f-a3ba-4875f1e3f3ad/content
[14] https://doi.org/10.1016/j.ecolecon.2022.107686
[15] https://joint-research-centre.ec.europa.eu/jrc-news-and-updates/european-rural-areas-face-higher-levels-energy-poverty-2025-06-26_en
[16] https://andmed.stat.ee/et
[17] https://xn--kasvujrgne-eesti-0nb.ee/
Halliki Kreinin, Ingrid Nielsen: „Just paras“ energiapiisavus ja rahvuse ellujäämine