„Henn Põlluaas kisub üles mõttetut konflikti,” väitis Eesti Päevaleht hiljuti juhtkirjas, pannes riigikogu esimehele pahaks soovi nõuda Venemaalt tagasi Petserimaad. Ent see, mis võib olla mõttetu Eesti vabariigi jaoks ning kahjulik meie välissuhtlusele, võib olla igati mõttekas Henn Põlluaasa poliitilise karjääri jaoks, kirjutab kolumnist ning sotsiaaldemokraat Hannes Rumm Lääne Elus.
Venemaa isiklikud vasturünnakud on Põlluaasa jaoks kõrge oktaanarvuga poliitiline kütus, mis kinnistavad tema mainet EKRE valijate hulgas ning võivad olla muudest poliitikutest eristuvana abiks valmistumisel presidendivalimisteks.
Järgmised presidendivalimised toimuvad meil teadupärast 2021. aasta sügisel ning praeguse seisuga ei ole Kersti Kaljulaiul tagasivalimiseks peaaegu mingeid võimalusi. Kui enne haldusreformi ehk 2016. aastal kuulus valimiskogusse 234 valijameest omavalitsustest ja 101 riigikogu liiget, siis järgmiseks korraks on nende suhe ainult 107:101 kohalike omavalitsuste esindajate kasuks. See tähendab, et erakondade tähtsus presidendivalimistel kasvab kõvasti. Kuna praegust riigipead ei salli ükski valitsuspartei, siis pole tal ka tagasivalimise lootust.
Põlluaasa ja EKRE juurde naastes on aga selge, et erakonna liikmed tahavad näha valimistel oma kandidaati. 2016. aastal oli selleks Mart Helme ise, kuid tema valimiskogus saadud 16 häält mõjusid häältemagnetile alavääristavalt. Valijameeste kogus ei kasva EKRE toetus järgmisekski korraks oluliselt, sest omavalitsustes on nende toetuspind ka praegu nõrk.
Nii võib Helmetele sobida võimalus lükata presidendikandidaadina kaamerate ette Põlluaas. Siis on erakonnal vähemalt oma valijate jaoks väärikas kandidaat olemas ning partei päris juhtidel pole vaja karta avalikku läbikõrbemist.
Kui aga küsida, kes võiks olla praeguse valitsuse ühine presidendikandidaat, siis näidatakse poliitilistes kuluaarides näpuga Isamaa poole. Kohati väidetakse isegi, et presidendi koha kuulumine Isamaale pandi valitsusliidu sõlmimisel selle viimasele lehele piima sisse kastetud sulepeaga kirja.
Mina seda ei usu, aga Isamaas on kindlasti üks poliitik, kes end järgmise riigipeana näeb ning see on kolmekordne minister Urmas Reinsalu. Sajandi alguses võimsa plejaadina poliitikasse tulnud seltskonnast on alles jäänud ainult Reinsalu. (Respublikaanide tuumikust veedavad Juhan Parts ja Ken-Marti Vaher aega kõrgepalgalisel eelpensionil Euroopa Kontrollikojas, Taavi Veskimägi müüb Eleringis energiat). Pärast kümneid tuhandeid tagumikutunde valitsuse istungitel tahaks Reinsalu loomulikult tõusta karjääris kõrgemale, pidada ise 24. veebruaril kõnesid ning nautida riigivisiitidel lahti rulluvaid punaseid vaipu. Kuigi kaardid Reinsalu käes ei ole praegu tugevad, tajuvad konkureerivate erakondade esindajad selgelt tema soovi presidendirallis kaasa teha.
Kolmest valitsusparteist suurimat arvu oma valijamehi omava Keskerakonna loomulik kandidaat oleks Mailis Reps. Kui partei kuldsest triost on Jüri Ratas peaminister ja Kadri Simson Euroopa Komisjoni volinik, siis loomuldasa võib Reps soovi korral küsida endale presidendikandidaadi kohta. Ent nii tema ise kui ka Ratas saavad aru, et kui praegune valitsusliit 2021. aasta sügiseks ikka veel koos püsib, siis pole peaministriparteil mõistlik oma tugevat kandidaati välja käia. Nagu näitas Reformierakonna kogemus eelmisest korrast, lõppes lisaks peaministri portfellile ka Kadrioru võtmete endale nõutamine mõlemast ilma jäämisega.
Reformierakonnal on jätkuvalt häid presidendikandidaate mõlemast soost ja mitmes earühmas, aga nendegi esimene eelistus on konverteerida oma suur kohtade arv riigikogus ja valijameeste kogus peaministri portfelliks või vähemalt valitsusse pääsemiseks. Ent erinevalt sotsidest nõuab Reformierakonna tugev toetus arvamusküsitlustes ka oma usutava kandidaadi välja pakkumist.
Kui võrrelda 2021. aasta presidendivalimisi spordiga, siis meenutavad need sellist pikamaajooksu, kus sörgitakse koos ühtlases grupis, üksteist kontrollides ja lootes lõpuspurdi peale. Kahjuks pikamaajooksuga paraolümpiamängudel, sest kõigi erakondade jaoks on 2021. aastal kõige olulisem võistlus omavalitsuste valimised, millel on parteiliselt võita ja kaotada palju rohkem kui presidendivalimistel.