Igapäevaselt Tartuga seotud inimene ei peaks ööseks naabervalda magama minema. Ometi liigume järjest enam sinna suunas, sest elame ajal, mil naabervaldades kerkivad üha kiiremas tempos uuselamute kvartalid ja korterelamud. Tartu linnavalitsuse jaoks peaks olema loogiline soov, et need inimesed oleksid hoopis Tartu maksumaksjad ning nende järeltulijadki kasvaksid linnas.
Rahvatarkus ütleb, et plaanita pole tegu. Milline see plaan aga peaks olema? Kui eesmärk on, et rohkem peresid saaks Tartusse oma kodu rajada, tuleb linnal oksjonile panna talle kuuluvad tühjad krundid. Linnal on nii võimalus kui ka kohustus kasutada neid elamuehituseks, et luua tihedam ja kestlikum linnaruum, kus on vaja vähem autoga sõita, sest linnas saab ju ka teisiti.
Tartust märksa väiksemas linnas Rakveres on sellise strateegia ajend sama tendents: elamuarendus käib linnapiiri taga, teenuseid oodatakse aga linnast. Uued kodud kerkivad eramute ja korterelamutena linnaäärsetes piirkondades tänavate kaupa, linnas aga tühje krunte detailplaneeringutega väärindades ja enampakkumisele pannes.
Näiteks Raadil võiksid mitmed maatükid kujuneda väärtuslikeks elamupiirkondadeks. Raadil käib elamuarendus hoogsalt küll, kuid linna piiri taga Tartu vallas. Ometi leidub tühje krunte Roosi tänava ääres, Põhja puiesteel, Muuseumi teel, Ihaste tee ja Kalda tee vahel ning Puiestee tänava ääres.
Jääboileri laulus kõlab: «Kaks tüdrukut lähevad Puiestee tänaval, aega on palju, nad jõuavad küll.» Samas loos öeldakse ka, et Puiestee tänaval ongi üks puiestee, siis, kui ka puudest on alles vaid känd. Romantiline küll, kuid linnaplaneerimise vaates peaks Puiestee tänaval olema puud, elamud, tüdrukud ja poisid – elu. Kehv lugu on see, et aega meil linnas oodata tegelikult ei ole, sest Tartu vallas, Kambja vallas, Luunja vallas ja Nõo vallas ju nii ei arvata. Seal sünnivad otsused kiiresti.
Kui linnajuhid hoogu üles ei võta, on tagajärg lihtne: üha rohkem inimesi kolib naabervaldadesse. Seda on praegugi näha. Kui linnas asuvad krundid enampakkumisteks ette valmistada, võiksid need elamualadena pakkuda kodu sadadele peredele. Iga viivitus tähendab kaotatud võimalusi, mida linna kasvuks hädasti vajame.
Küsimus ei ole selles, kas see plaan tuleks ellu viia, vaid selles, kust ja kuidas alustada. Loogika võiks olla lihtne: madalad viljad kõigepealt. Madal vili ei tähenda siinkohal kehva elukohta: need on projektid, mis nõuavad vähem aega, energiat ja riske. Kui alustada neist, saab kiire tulemuse ja kindla saagi kätte enne, kui liikuda keerulisemate eesmärkide juurde.
Sellel on ka strateegiline mõõde. Kiired võidud loovad hoo. Kui midagi saab varakult tehtud, kasvab motivatsioon ja enesekindlus ning tekib entusiasmi püüelda ka raskemate viljade poole. Oluline on see ka riskide juhtimise vaates – kõrgemad viljad võivad sootuks kaduma minna, sest konkurendid on samuti oma viljapuude kallal.
Ressursse tuleb kasutada mõistlikult. Alustades lihtsamast, saab neid kokku hoida. Seetõttu tuleb kohe ära teha see, mis on võimalik – paremat hetke ei ole tulemas. Minu hinnangul on need piirkonnad Raadi ja Jaamamõisa.
Jõude jäänud maa-alade täitmine aitab vältida linna hajumist ja äärelinnade laienemist. Uute üksikelamute rajamine linna servadesse tähendab pikemaid töö- ja kooliteekondi, suuremat autost sõltuvust ning kallimat taristut. Tihe ja läbimõeldud elamuehitus kesklinna lähedal või olemasolevatel tühjadel kruntidel seevastu elavdab linnaelu.
Tartul on hea võimalus muuta oma kasutamata maa elujõulisteks ja ajakohasteks elamupiirkondadeks – kuid see eeldab julgeid otsuseid, selget planeerimisstrateegiat ning koostööd kogukonna ja arendajatega. Tartu arenguks on seega vältimatu kujundada poliitika, mis soosib tühjade kruntide kasutuselevõttu ja uute kodude rajamist.
Kui Tartu suudab oma tühermaad arukalt kasutada, saab tulemuseks tihedam, kestlikum ja elavam linn, kus on hea elada nii noortel peredel kui ka eakatel.
Tartu linna uues arengukavas on kirjas pikaajalised strateegilised eesmärgid ning 2045. aastani ulatuv visioon «Elamusteks valmis, elamiseks loodud». Elamuste poolel pole põhjust pessimismiks, Tartul on selles osas tugev perspektiiv, alates rahvusteatrist kuni festivalide ja tudengialgatusteni. Elamiseks loomisega on aga veel tööd küllaga.
Huvitav on asjaolu, et sõna kodu Tartu linna arengukavast selle klassikalises tähenduses peaaegu ei leia. Juttu on kodulehest, asenduskodust, koduteenustest ja kodus elamist toetavatest teenustest, kuid mitte lihtsalt kodudest. Kui kodud ei ole mõttes, kuidas nad saavad siis jõuda plaanidesse?
Hannes Soosaar: Tartu kasvab vaid siis, kui kodud tulevad linna