Eestis tegutseb arvestatav hulk vabakutselisi loovisiksusi: kunstnikke, kirjanikke, näitlejaid, filmiinimesi ja ka teiste loomevaldkondade esindajaid, kellel kord on ja siis jälle ei ole ravikindlustust. On painav elada teadmises, et ma ei pääse igal ajal arsti juurde ega saa vajalikku ravi, kuna minu ravikindlustus on katkendlik.

Kui lükata arsti poole pöördumist ja raviga alustamist edasi, siis toob see kaasa tervisemurede süvenemise ja ravikulude kasvu. Aga nii juhtub, kui ravikindlustus kehtib vaid aasta teatud kuudel.

Miks siis on osa loomeinimesi juba pikki aastaid hapras seisus? Põhjus peitub loometöö ja selle tasustamise eripärades ning tervisekassa süsteemis, mis tagab regulaarse ravikindlustuse siis, kui sotsiaalmaks laekub igakuiselt. Vabakutseliste loojate töö ja tasu on aga heitlik. Nad toimetavad sageli projektipõhiselt või hooajaliselt: saavad autori- ja esinemistasusid, stipendiume, litsentsitasusid või teevad tellimustöid.

Vahel võib suurem „palgapäev“ olla vaid mõnel korral või isegi korra aastas, mis aga ei tähenda, et tööd ei tehtaks neil kuudel, kui sissetulek puudub. Kirjanikud, tõlkijad ja heliloojad pühenduvad sageli pikka aega ühele teosele. Aasta lõikes võib neil sotsiaalmaksu vähemalt miinimummäära ulatuses olla tasutud, kuid ravikindlustus paraku katkeb, sest maksed ei ole jaotunud kuude kaupa ühtlaselt. Kuigi loomeinimestel on kombeks ennastunustavalt töötada, siis enamik peab läbi ajama väikeste tasudega ega saa endale lubada tasulist arstiabi või vabatahtliku ravikindlustuse ostmist. Viimase kuumakse on alates juulist 272 eurot ja aastamakse 3364 eurot.

Inimesed, kes loovad ja arendavad Eesti kultuuri, väärivad sarnaselt palgatöötajatega katkematut juurdepääsu meditsiiniteenustele. Seepärast algatasid sotsiaaldemokraadid riigikogu kevadistungjärgu viimasel nädalal eelnõu, mis kohustab valitsust töötama 1. novembriks välja ravikindlustuse uue korra neile loovisikutele, kelle sissetulekud on ebaregulaarsed, kuid kelle eest on tegelikkuses sotsiaalmaksu makstud. Tegu oleks nn rulluva sotsiaalmaksu süsteemiga, kus kuupõhine arvestus asendub aastapõhisega. Või siis on arvestuse aluseks mõni teine pikem periood.

Üleminek rulluvale sotsiaalmaksule eeldab muuseas infotehnoloogilisi muudatusi maksu- ja tolliameti ning tervisekassa andmevahetuses, et maksuarvestust saaks rakendada automaatselt ja võimalikult bürokraatiavabalt. Süsteem peab olema avatud loomingulistesse liitudesse kuulujate kõrval ka teistele professionaalsetele loojatele. Vastasel juhul jääks osa inimesi pelgalt vormilise põhjuse tõttu kaitseta. Võimalik, et seaduse tasandil tuleb senisest täpsemalt paika panna, kes täpselt loovisikuks kvalifitseerub. Vabakutselisi loojaid on Eestis 3000–4000 ringis.

Edasi on pall valitsuse ja eriti kultuuriminister Heidy Purga käes. Ministril tuleb end nüüd valitsuses kehtestada ja seista otsustavalt Eesti kultuuri ja kultuuriinimeste eest. Meenutan siinkohal 2024. aasta talve, mil Heidy Purga toetas igati riigikogu kultuurikomisjoni algatatud seadust, mis parandas oluliselt nende loojate olukorda, kelle loometööd rahastab kultuurkapital. Loometegevustoetuse asemel maksab kultuurkapital nüüd inimestele loometöötasu, millelt tasutakse ka kõik maksud, millega kaasnevad ravi-, pensioni- ja töötuskindlustus. Toonase kultuurikomisjoni esimehena rõhutasin siis korduvalt, et see lahendus ei ole piisav ja astuda tuleb järgmised sammud, et sotsiaalkaitse laieneks ka teistele loomeinimestele.

Tänane valitsus kirjutaks end positiivselt Eesti kultuurilukku kui riigikogu seadustaks veel enne märtsivalimisi rulluva sotsiaalmaksu põhimõtted, mis kohtleksid vabakutselisi loojaid õiglaselt ja paindlikult. Edasi tuleks tõsiselt mõelda universaalse ravikindlustuse peale.