Heljo Pikhof: tasuta haridus põnnieast peale

Kui me käsitleme alusharidust kui haridustee kohustuslikku osa, mis laob vundamendi inimlapse õpi- ja ka sotsiaalsetele oskustele, peab seda antama tasuta, kirjutab Riigikogu liige Heljo Pikhof. 

Kiuslik küsimus käib ringi mööda meedia- ringkondi ja kõlab see nõndamoodi: mis kasu on esimese ja teise lapse toetuse iga-aastasest suurendamisest, kui Tartu linn võtab viiest lisaeurost neli ja pool kohe lasteaiatasuna käest ära? Ehkki viies omavalitsuses on lasteaia kohatasu praegu kõrgemgi kui meil, on see näide miskipärast kasvanud just Tartu külge.

Nimelt on lasteaia kohatasu enamikus omavalitsustest seotud riikliku alampalgaga ega tohi olla suurem kui 20 protsenti miinimumpalgast. Tartus on see 15 protsenti, ning meil on see teist aastat pandud sõltuma mitte kehtivast, vaid eelmise aasta alampalgast.

Et aga alampalk igal aastal harilikult tõuseb, tähendab see automaatselt ka lasteaia kohatasu kasvu. Seega maksab Tartu lapsevanem oma põnni lasteaiakoha eest tänavu 70,50 ja tuleval aastal 75 eurot. Juba mõnda aega on räägitud sellest, et alampalk ei ole lasteaiamaksu jaoks sobilik alus, et see tuleks alampalga küljest lahti haakida. Tartu hariduskomisjonis on arutatud nii lasteaiamaksu külmutamist kui ka sidumist kas tarbijahinna indeksi, lastetoetuse või piirkonna keskmise palgaga. Rääkinud oleme sellestki, et linn võiks osalisest hüvitada laste toidukulu, ja ka tükk maad kardinaalsematest lahendustest: et riik ise hakkaks koolieelse lasteaia-aasta eest maksma ja/või peaks toiduraha tulema riigieelarvest.

Ehkki lasteaiatasu vähendamisel on Tartu eelarvele üsna pisuke mõju, ei ole koalitsioon tahtnud siiani sellest kuuldagi. Asja iroonia on selles, et näiteks Tallinnas, kus linn maksab lasteaialapse toidu kinni, nõuavad reformierakondlased lasteaiatasu kaotamist. Miks mitte näidata head eeskuju Tartus – jäme ots on linnas juba aastaid olnud just nende käes. Ometi on meil kõigil ühine eesmärk: et noorel perel oleks Tartus hea ja lahe õppida, elada ja lapsi (tartlasteks) kasvatada.

Tartu kiituseks tuleb muidugi ütelda, et erinevalt paljudest paikadest pole meil juba aastaid lasteaiajärjekorda. Võluvitsaks, mis järjekorrad kaotas, sai see, et linn hakkas toetust maksma ka eralasteaedadele. Lapsevanemal pole rahaliselt vahet, kas panna laps linna- või eralasteaeda.

Kenasti toimivad meil kohatasu soodustused. Kui peres on kaks lasteaias käivat last, pääseb vanem laps poole hinnaga. Kui ühe pere kolm last käib aias, on vanim kohatasust vabastatud, teisele kehtib 50-protsendine soodustus ja kolmanda eest makstakse täishind. Iseasi on muidugi see, miks lähevad arvesse ainult lasteaialapsed, mitte aga kõik ühe pere lapsed ja noored, kes on arvatud lastetoetusekohaseks. Vähekindlustatud pered saavad taotleda ka kohatasu- ja toitlustustoetust.

Sotsiaaldemokraadid on igatahes seda meelt, et kogu haridussüsteem on otsast otsani üks tervik ning peab olema ühtviisi kättesaadav igale lapsele-noorele. See on meie rahva tuleviku pant.

Haridus- ja teadusministeerium peab plaani kehtestada Eestis kohustuslik alusharidus. Kui lapsevanem soovib last ikkagi koju jätta, tuleks see vormistada koduõppena ja tagada igale koolieelikule vähemalt 20 tundi nädalas tasuta lasteaias käimist. See annaks võimaluse hoida lapsel silm peal, et näha, kuidas ta areneb.

Seesuguse koolikatsumise sisu on praegu veel hämar, sest keegi ei ole täpselt kokku leppinud, mida me alushariduselt ootame. Mingeid hindamiskriteeriume seni veel pole. Igatahes hakkab sellest sügisest ministeeriumi töörühm koostama alushariduse seaduse eelnõu.

Praegu käib kirjade järgi lasteaias 94 protsenti kolme- kuni seitsmeaastastest lastest. Keskmisel aastal jääb alusharidusest kõrvale oma 10 protsenti lastest. Seda on liiga palju, arvab minister Mailis Reps. Seda enam, et igatepidi sotsiaalselt kohanemata lapsed on pahatihti just need, kes hiljem koolis õpiabi vajavad.

Paljud lapsevanemad aga arvutavad palehigis, mis oleks majanduslikult mõttekam: kas olla lastega kodus ja hoida sedasi kokku lasteaiatasude pealt või siis minna tööle ja maksta suur osa oma kuuteenistusest lasteaeda ära. Sugugi vähetähtis ei ole seegi, et lasteaias saab kitsikus elava pere laps kõhu korralikult täis, liiati tasakaalustatud ja tervislikku toitu.

Mitte ainult lasteaia kohatasu, vaid ka söögiraha kasvab meil aasta-aastalt. Egas toiduainete ja kütuse hinnatõus lähe lasteaedadest kaarega mööda. Tartus on praegu lasteaia arvestuslik toidupäeva maksumus 1,60 eurot, tegelikult erineb selle suurus sõltuvalt toitlustajast ja sellestki, kas laps käib sõime- või aiarühmas, munitsipaal- või eraaias.

Toidukulu päevamaksumuse otsustab lasteasutuse hoolekogu ja kuus nõuab see lapsevanemalt 20–30 eurot. Niisiis tuleb selle eest, et (üks) laps saaks lasteaias käia, Tartu perel juba praegu välja käia üle 100 euro kuus.

Lasteaia kohatasu ja toiduraha suuruses on omavalitsuste vahel suured hinnakäärid, mis omakorda süvendab paikkondlikku ebavõrdsust.

Kui me käsitleme alusharidust kui haridustee kohustuslikku osa, mis laob vundamendi inimlapse õpi- ja sotsiaalsetele oskustele, peab seda antama tasuta. Just selle kirjutavad sotsiaaldemokraadid sisse oma programmi 2019. aasta riigikogu valimisteks.

Nii lasteaia kohatasu – ligikaudu 40 miljonit eurot üle riigi – kui ka toiduraha – ligi 25 miljonit – peab jääma riigi kanda. See oleks üks tõhusamaid meetmeid, kuidas ühiskondlikku ebavõrdsust tasandada.

Reformierakond taotleb kõrghariduse taas tasuliseks muutmist, mis kindlapeale suurendaks hariduslikku kihistumist. Uus poliitiline liikumine Eesti 200 peab alushariduse priiks laskmist valeks käiguks ja soovitab selle asemel arutada lasteaia kohatasu ühtlustamist või sellele lae kehtestamist. Kas meie kauboikapitalismi vananaistesuves leidub veel ka säherdune jõud, kes käib välja mõtte näiteks põhihariduse eest raha küsida?

Sotsiaaldemokraadid on igatahes seda meelt, et kogu haridussüsteem on otsast otsani üks tervik ning peab olema ühtviisi kättesaadav igale lapsele-noorele. See on meie rahva tuleviku pant.

Avaldatud Tartu Postimehes 17.10