Lastega annab manipuleerida – nad on puhtsüdamlikud. Laste nimel annab manipuleerida – kellele siis lapsed korda ei läheks, olgu või sõnades! Saati siis praegusajas, kui madal sündimus on saanud vaat et suuremakski riigi ja rahva kestmise ohuks kui sõjakas naaber.
Vaadakem või, mis tants ja trall käib lasteaiatasude ettekäändel praegu pealinnas. Lasteaia kohatasu vähendamine on kirjas Tallinna koalitsioonileppes ja seda seal ka tehti. Aprillist on see 50 eurot lapse kohta, pere teine ja kolmas laps on aga kohatasust hoopiski vabastatud. Paljudes pealinna lähivaldades, mujalgi, ka Tartus, on aia kohatasu tükk maad suurem.
Opositsiooniline Keskerakond ees ja linnas koalitsiooni kuuluv Reformierakond taga – või oli see vastupidi? –, ühtäkki lüüakse jalaga vastu maad ja nõutakse lasteaiatasu ärakaotamist.
Ei ole midagi lihtsamat, kui kaotada lasteaia kohatasu üle kogu riigi: on ju valitsusparteidel riigikogus siiski veel häälteenamus ja Reformierakonna 2023. aasta valimisprogrammis on seesugune lubadus must valgel kirjas.
Väärt mõte on see igatahes, kehtivad ju üle riigi erisugused kohatasud, soodustused ja vabastused, aga ükski laps ei tohiks pere rahapuuduse tõttu jääda alusharidusest ilma. Juba riigikogu eelmine koosseis arutas sotsiaaldemokraatide eelnõu kaotada lasteaia kohatasu üle Eesti, kuid siis jäime hüüdjaks hääleks kõrbes. Oleme nüüd uuesti algatanud alushariduse seaduse muutmise samasisulise eelnõu. Tulgu siis reformipartei tükkis oma programmiga meie seljataha.
Aga ei, neil on vaja nimelt Tallinnas miskit susida, et enne kohalikke valimisi maksku mis maksab pildile pääseda. Küsimata, kust leida pikaajaline rahaline kate lasteaia kohatasu kaotamiseks.
Või teine näide, automaks. Tolle eelarve-, mitte teeaukude lappimise abinõu kehtestamine on peaminister Kristen Michali endagi sõnul algusest peale veidi mõlemat jalga longanud. Plaan siduda see nüüd lastega perede eluolu kergendamisega, lubades iga alaealise lapse kohta automaksu 100 euro suurust soodustust, on leebelt öeldes halenaljakas. Ebaõiglane pealegi: pisut hõlpu tahetakse pakkuda autoga peredele. Need aga, kes sedagi soetada ei jõua, pühkigu n-ö hüvitisest suu puhtaks.
Eeltoodud näidetega ühte ritta ei sobi aga kuidagi SDE riigikogu fraktsiooni perehüvitiste seaduse muutmise ettepanek, mille algatasime maikuus. Selle mõte on võrdsustada lapsetoetused nii, et 100 eurot makstaks iga lapse kohta. Praegu on esimese ja teise lapse toetus 80 eurot ning pere iga järgmise lapse kohta makstakse 100 eurot kuus. Lisaks tahame tõsta ka üksikvanema lapse toetuse 80 eurolt 100 eurole kuus.
Vajadus selle sammu järele on silmanähtav. Sest just lastega pered satuvad üha suuremasse kitsikusse. Tarbijahinnad kasvavad meil kiiresti: mulluse maikuuga võrreldes tänavu maiks 4,5 protsenti ja lõviosa kasvust tuleneb toidukorvi maksumusest. Statistikaameti andmetel on toidukaupade hinnad aastatel 2021–2024 tõusnud kokku üle 30 protsendi. Kohe lisandub käibemaks.
Kõik see tähendab, et ka lapsetoetuse ostujõud on ajas tublisti vähenenud. Samuti viiks seadusemuudatus kõik lapsed võrdsele tasemele – iga laps on väärtuslik ja väärib ühesugust riiklikku tuge.
See ei ole teps mitte esimene kord, kui sotsiaaldemokraadid on püüdnud seda põhimõtet riigis ellu rakendada. Samasisulise muudatusettepaneku tegime näiteks 2022. aasta märtsis.
Me ei väsi kurtmast, et meil sünnib vähe lapsi. Aga neid väheseidki ei kohtle riik võrdselt. Ei hakka lahtisest uksest sisse murdma, et korrata: naised ei plaani lapsi mitte selleks, et rahvastikupoliitikat edendada, vaid soovist neid armastada, kogeda emadust ja jagada pereelu sobiva partneriga.
Ometi on majanduslik kindlus pere loomise üks nurgakivisid ja lähiminevik näitab ka, et peretoetuste suurendamine aitas paljud lastega pered vaesusriskist kaugemale. Eriti oluline on riigi toetus üksikvanemaga perele.
Me ei väsi kurtmast, et meil sünnib vähe lapsi. Aga neid väheseidki ei kohtle riik võrdselt.
Statistikaameti andmetel elas meil tunamullu kuni 17-aastastest lastest ümmarguselt 3 protsenti absoluutses vaesuses ja 14 protsenti suhtelises vaesuses. On olnud viletsamaidki aegu, aga pole hullu, elukallidus kasvab kiiresti.
Laias laastus on Eesti naine elujaatav: väga mitmed uuringud näitavad, et kolme last on alati tahetud, põlvkond põlvkonna järel. Paraku on möödas ajad, kui söödi aganaleiba ja lapsed sündisid. Möödanikku jääb seegi aeg, kui söödi kartulikoori – või vähemalt lubati süüa – ja lapsed sündisid.
Läbi aegade suurim Eesti naiste tervise uuring, mis mullu tehti ja mille kokkuvõte hiljaaegu avaldati, tõstab esile terve hulga eripalgelisi tegureid, mis mõjutavad lapsesaamise otsuseid. Takistavate asjaoludena nimetati kõige sagedamini sobiva partneri puudumist, majanduslikku ebakindlust, sobiva eluaseme vajakut, raskusi lapsesaamisel, hoolduskoormust ning töö- ja pereelu paindlikuma ühildamise vajadust.
Vanuserühmiti oli põhjuste pingerida erinev. Kolmas kord teostatud suuruuring hõlmas ju naisi vanuses 16 kuni 59 aastat. Sobiva partneri puudumine oli takistava tegurina esikohal küll igas eas. Kõige nooremad küsitletuist tahtsid kõigepealt saada hariduse ja leida kindla elu- ja töökoha, kindlustada end majanduslikult. Üle 40-aastased naised viitasid aga sagedamini asjaolule, et lapse saamine pole õnnestunud.
Vägagi suur osa noorematest neidudest-naistest mainis ühe takistusena lapsesaamisel ka globaalseid muresid: kliimamuutust, sõjaohtu, maailma ülerahvastatust. Tänapäeva noor naine tajub maailmas toimuvat väga teravalt ja seab selle põhjal ka oma isiklikku elu.
Kui sinna pole vahest midagi parata, et vanasti olid laevad puust ja mehed rauast, nüüd enam mitte, ja kui me väikeriigina ei saa tuua üleilmset rahu ja luua üleilmset stabiilsust, siis inimesest hooliva keskkonna nimel peaksime seda rohkem pingutama. Siinsamas, Maarjamaal. Riigi rahaline toetus, panustamine usaldusväärsesse lastehoidu, paindlikku töökorraldusse ja sotsiaalse turvavõrgu loomisse on vähimaks eelduseks, et ilma sünniksid soovitud lapsed.
Heljo Pikhof: väiksed lapsed, suured lapsed – kõigiga on mured suured