Inimeste südames on juba teist kuud Ukraina sõda koos oma õuduste ja mõõtmatute kannatustega. Kremli kuritegeliku režiimi tegevus on muutnud oluliselt ka Eesti julgeoleku seisu ja suurendanud meis kõigis ohutunnet, kirjutas riigikogu liige Helmen Kütt Sakalas.
Ajad on rasked ja uusi katsumusi palju, aga see ei tähenda, et tegelema ei peaks sotsiaalkaitse valupunktidega. Iseäranis just kriisis, mis probleeme võimendab, on riigi kohus aidata neid, kes on raskustes. Ja abivajajate puudust Eestis ei ole. Ühiskond on juba pool aastat elanud hinnatõusude pöörises, millele sõda on hoogu juurde andnud ja mille lõppu ei ole näha. Inimesed on olnud silmitsi ränkade kütte- ja elektriarvetega, nüüd on suureks katsumuseks saanud toiduainete kallinemine. Eesti Panga kevadprognoosi kohaselt tuleb hinnatõus sel aastal 10,2 protsenti, majandus kahaneb 0,4 protsenti ning töötuse määr on 6,7 protsenti.
Enam kui kümme aastat on oodanud oma järge hooldekodukoha kättesaadavuse probleem. Selle ülivalusa küsimuse on hinnatõusud veelgi teravamaks muutnud. Siin on vajalik leida võimalikult kiire ja inimlik lahendus. Riik ei tohi käed rüpes pealt vaadata, kuidas järjest enam on nii eakaid kui nende lähedasi, kellele hooldekodu hind käib üle jõu. Selline olukord “toodab” juurde ka omastehooldajaid, kes mitte soovi töölt lahkuda ja koju jääda, vaid on sunnitud seda tegema.
Omavalitsused aitavad, nii nagu suudavad, kuid kahjuks sellest ei piisa ja lisaks on pakutava abi maht Eesti eri kohtades väga erinev. Aeg tiksub halastamatult, hooldust vajavatel inimestel ja omastehooldajatel on lahendust tarvis nüüd ja kohe, nad ei jõua veel aastaid oodata. Aprilli alguses teatas sotsiaalkaitseminister riigikogu ees, et eesmärgiks on alles 2024. aastal minna “üldhoolduses komponendipõhisele rahastamismudelile”. Küsimustele vastamise voorus ta siiski tõdes, et tema soov on, et see juhtuks aastal 2023.
on järjepidevalt püüdnud ellu viia põhimõtet, et abivajajatele oleks vajadusel tagatud koht hooldekodus nende enda pensioni eest. On selge, et oma kodu on elamiseks kõige parem paik ja igal omavalitsusel tuleb vajalike teenustega seda inimeste soovi toetada, aga kahjuks ei ole tervisemurede tõttu mitte kõigi vanaduspõlv selline, mis lubaks koju jääda, ning vaja läheb hooldekodu tuge.
Meie ettepanek näeb ette, et hooldekodu kliendi omaosaluse maksimaalne suurus on 90 protsenti pensionist ning pensionist puudujääva osa tasub riik koostöös kohaliku omavalitsusega. Tegu on sellesama “komponendipõhise” rahastusega, millest räägib ka valitsus.
Koalitsioon hääletas meie muudatuse 6. aprillil riigikogus kahjuks maha, aga me võitleme edasi.
Hea uudis on see, et 13. aprillil saab seaduseks eelnõu, mis vabastab lapselapsed oma vanavanemate hoolduse eest tasumisest, nii et juba selle aasta maist ei saa omavalitsused neilt enam selles osalemist küsida. Kindlasti on see samm õiges suunas!
Ülioluline on toimetulekupiiri tõstmine. Valitsus on selles küsimuses lubamatult kaua viivitanud ja ennatlikke lubadusi jaganud, aga see toetus on päästerõngas kõige hapramas seisus leibkondadele. Puudusekannatajate aitamiseks on vaja viia toimetulekupiir praeguselt 150 eurolt vähemalt 200 euroni. Hea uudis on, et peatselt riigikogu ette jõudev lisaeelarve 2022 aastaks toobki kauaoodatud toimetulekupiiri tõusu 200 euroni. Seda tulnuks küll tõsta juba 1. jaanuarist, nagu sügisel korduvalt taotlesid – just aasta alguse suurte arvete ja kulude juures oleks sellest abi olnud lastega peredele, puuetega inimestele, eakatele ja töötuks jäänutele –, aga parem nüüd kui üldse mitte.
Kriisidest ja sõjast räsitud maailmas pole kindlust, et lastega pered saavad hakkama. seisavad selle eest, et edaspidi ei loetaks lapsetoetusi toimetulekutoetuste arvutamisel enam perekonna sissetulekute hulka, mis kergendaks vähekindlustatud perede olukorda. Veelgi laiahaardelisema mõjuga oleks seadustamise korral meie algatatud perehüvitiste seaduse eelnõu, mis tõstaks esimese ja teise lapse toetuse praeguselt 60 eurolt 100 euroni. See muudatus pakuks keerulisel ajal peredele kaitset hinnatõusude vastu ja aitaks ka lasterikkaid peresid, sest kolmandaid ja neljandaid lapsi ei sünni, kui ei ole sündinud esimesi ja teisi. Näiteks kolmelapseline pere võidaks nii igas kuus juurde 80 eurot: praeguse 520 euro asemel maksaks riik perele toetust 600 eurot.
Üle 20 protsendi Eesti elanikest elab suhtelises vaesuses või lausa süvavaesuses. Paljusid neist vaevavad küsimused, mida lastele õhtuks lauale panna, kellelt küttepuude ostmiseks raha laenata, millised ravimid on kõige odavamad. Neid ei aita praegu teadmine, et aasta või aastate pärast läheb olukord võib-olla paremaks. Möödapääsmatult oluliste asjadega ei tohi minna nii, nagu läks erakorralise pensionitõusuga: pensioni baasosa ja rahvapensioni määra 20-eurone tõus tuleb alles aastal 2023. Valitsusliit vaatas külmalt mööda opositsiooni, aga ka Eesti pensionäride ühenduste liidu nõudmistest, et pensionäridele tuleb leida lisaraha juba 2022. aastal, mitte vahetult enne riigikogu valimisi. Sama juhtus keskmise pensioni tulumaksuvabastusega.
Meie seeniorid väärinuks pärast tervisekriisi kannatusi suuremat pensionilisa, et paremini toime tulla hinnatõusudega ja lubada endale kas või mõne teatris- või kinoskäigu. 1. aprilli pensionitõus ei ole ühegi valitsuse, ministri ega peaministri tegu, selle toob pensionide indekseerimine, mis tänavu tähendas keskmiselt 7,9-protsendilist pensionilisa. Indeksi väärtus sõltub 20 protsenti eelmise aasta tarbijahinnaindeksi muutusest ja 80 protsenti sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise kasvust. Nii et tänada tuleb meie tublisid ettevõtjaid ja tööinimesi.
Selge on, et kõike korraga ei jõua. Prioriteete seades tuleb aga vaadata elukaart tervikuna ja mitte unustada, et hädas inimesed ei jõua lõputult oodata. Praeguses julgeolekukriisis on lubamatu lasta asjadel minna nii, et rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks. See tekitab ühiskonda pingeid juurde. Tõhus sotsiaalkaitse teenib nii Eesti kaitsevõimet kui annab inimestele kindluse, et riik ja omavalitsused ei jäta kedagi hätta.
Helmen Kütt: aeg tiksub halastamatult ja hädas inimesed ei jaksa lõputult oodata