Hooldekodude hinnarallile saab tõmmata pidurit. Vaja läheb vaid kohaliku omavalitsuse tahet.
Juuli alguses täitus kolm aastat pikalt oodatud hooldereformi jõustumisest, mida saab lugeda väga vajalikuks pöördeks Eesti hoolekandes. Riik asus esmakordselt suuremahuliselt toetama eakaid, nende pereliikmeid ja omavalitsusi elukaare lõpuosa teenuste pakkumisel.
Kõik ei ole kaugeltki läinud õlitatult – on olnud ridamisi probleeme ja tagasilööke, nii õigustatud kui õigustamata kriitikat, aga suures plaanis on reform õnnestunud ja teinud lihtsamaks tuhandete abivajajate ning nende perede elu. Hooldekodu teenus on varasemast oluliselt kättesaadavam ja perede rahaline koormus märksa väiksem. Tänavu eraldab riik omavalitsustele reformi hüvanguks 70 miljonit eurot.
Oleme justkui unustanud, et hooldereformi eel oli hooldekodu kohti puudu. Samuti selle, et väga paljud väetiks jäänud ja ööpäevaringset hooldust vajavad inimesed olid kodus lähedaste hooldada, kuna hooldekodu hind käis üle jõu.
Hiljuti kaardistas tänuväärselt asjade seisu Äripäev. Seal ilmunud artikkel tõi välja, et reform on aidanud täiendavalt ligi 2400 inimest hooldekodusse (eelmise aasta lõpus oli Eesti hooldekodudes kokku 12037 elanikku) ning et uusi hooldekodusid ja teenuskohti aina lisandub.
Sügav ebavõrdsus
Valukohaks on täna eakate ebaõiglane kohtlemine. Nimelt on omavalitsused kehtestanud väga erinevad piirmäärad, mille alusel hüvitatakse inimesele osa hooldekodu maksumusest.
Kui Tallinn teeb seda 856 euro, Tartu linn ja Kambja vald 800 euro ulatuses, siis Märjamaa vald kõigest 400 euro ulatuses (täpsustus – vallavalitsuse andmetel on neil kaks toetusmäära: 400 ja 590 eurot). 13 vallas jääb hüvitussumma 500-550 euro vahele. Suure osa kohatasust katab teatavasti ära inimese pension. Keskmine pension tõusis 1. aprillil 860 euroni.
Seega on meil üksjagu neid valdu ja linnu, kus inimene või tema omaksed on sunnitud juurde maksma veel sadu ja sadu eurosid. Teisisõnu oled sa viletsamas seisus, kui sa elad väikeses ja vaesemas omavalitsuses või siis seal, kus valla- või linnajuhtide jaoks on eakate heaolu teisejärguline.
Tõe huvides olgu öeldud, et enne 2023. aastat, kui polnud mingit riigi tuge, oli ebavõrdsust tänasega võrreldes kamaluga rohkem. Varem jäi pahatihti kõhna rahakoti korral hooldekodu uks üldse suletuks ja lähedased olid sunnitud töölt ära tulema ning omastehooldajaks hakkama või maksid lapsed ja lapselapsed end oimetuks.
Suureks kärisenud lõhed hüvitiste määrades on terav probleem, mis vajab lahendust. Üldhoolduse ja koduhoolduse korraldamine on sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt üheselt kohalike omavalitsuste kohustus. Ajad on keerulised ja rahaga on igas valdkonnas kitsas, aga linnad ja vallad peavad rohkem pingutama, oma panust hoolekandesse tugevdama ja ka tulevikku vaatama.
Mudelid näitavad, mis juhtuma hakkab
On hästi teada, et vanade inimeste arv kasvab, kuid samas tempos ei tule kahjuks juurde tervena elatud aastaid. Üsna täpselt on teada ka see, kui palju on meil kümne aasta pärast erinevas vanuserühmas inimesi. Palju raskem on prognoosida laste sündide arvu.
Oma elutöö teinud seeniorid on ära teeninud väärika vanaduspõlve. Hooldereformi eesmärgiks ei olnud ega ole kõigi kõrges eas inimeste hooldekodudesse saatmine.
Omavalitsustel tuleb rajada teenusmaju ja laiendada koduteenuseid, et inimesed saaksid surmani või siis võimalikult kaua oma kodus elada. Siis on hooldekodu kui kõige kallimat teenust vähem vaja. Samas on selge, et suur hulk inimesi vajab oma tervisliku seisundi tõttu just seda teenust.
Peavalu ja muret tekitab ka hooldekodude iga-aastane hinnaralli, mis osaliselt on kõrge inflatsiooni tõttu põhjendatud. Olen korduvalt öelnud ja kordan nüüd üle – reformi mõte ei ole suurendada ettevõtjate kasumit.
Hinnatõus pidurduks, kui tekiks tõsisem konkurents. Ka siin on oma roll omavalitsustel, kes saaksid hooldekodu kohtade ostmiseks korraldada hankeid või ise kohti juurde luua. Üle Eesti on ridamisi omavalitsustele kuuluvaid hooldekodusid, kus hinnad on taskukohasemad.
Plusspoolele saab aga kanda parema kvaliteedi – viimastel aastatel on kasvanud nii hooldustöötajate arv kui nende palk. Viimane võimaldab palgata tööle paremaid inimesi. On ju kõigi soov, et meie vanemad või vanavanemad oleksid hooldekodus heades kätes.
Ootused ministrile
Reformi edasise rakendamise, muudatuste elluviimise ja parema rahastamise eest vastutab kindlasti ka valitsus. Sotsiaalminister Karmen Joller pole hoolekande küsimustes just ülearu „pildis“ olnud ega tegusid teinud. „Tule“ all oli ta 2025. aasta kevadel, pärast Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsioonileppe avalikustamist, mis sisaldas hooldereformi jätkumise asjus segast ja vastuolulist sõnumit, millest valitsusliit küll peatselt taandus.
Sama aasta mais lubas sotsiaalminister riigikogu ees, et ministeerium on astumas „mitmeid samme, et hinnakasv ei muutuks kontrollimatuks.“ Sotsiaalkindlustusamet töötab tema toonase lubaduse kohaselt teenuse hinna läbipaistvuse ja põhjendatuse kontrollimiseks välja järelevalvemetoodika ja juhendmaterjalid. Samuti toetavat ministeerium omavalitsusi hinnaläbirääkimistel, et „hinnad ei kujuneks pelgalt turupõhiselt, vaid lähtuksid teenuse sisulisest maksumusest.“
Tundub, et need asjad on pooleli jäänud.
Väga loodan, et minister seisab augusti lõpus algavatel 2027. aasta eelarve ja riigieelarvestrateegia läbirääkimistel sotsiaalkaitse parema rahastamise eest ega unustaks ära hoolekannet. Ootame huviga ka sügisel ministeeriumis valmivat hooldereformi analüüsi ja edasisi tegevusi.