Peatselt saab Eesti ilmselt esimese naispeaministri. On ka aeg. Millal, siis veel kui mitte taasiseseisvumise 30. aastapäeva künnisel. Kui riigikogu hääletab Kaja Kallase peaministri ametisse, siis torkame maailmas silma riigina, kus nii president kui ka valitsusjuht on naised. Kahtlemata annab “naiste kaksikvõim” ka Eesti siseselt väga tugeva sümboolse signaali, rõhutades väärtusi, mis eelmise valitsuse ajal olid põlu all.

Mis seal salata, sotsiaaldemokraadina olen selle üle uhke. Aga samal ajal on selge, et Kaja Kallasel ei saa lihtne olema, kuigi ta on valitsusjuhina saamas kõvasti poliitilist krediiti. Väga suur osa ühiskonnast on asjade käiguga rahul juba ainuüksi seetõttu, et valitsusest on välja lennanud laamendav äärmuslus, teisalt on Kallasele pandud üksjagu suuri ootusi. Enese juhtimisoskuste tõestamine on selle juures vaat, et kõige lihtsam ülesanne.

Esmalt tuleb tal pühenduda aegade suurima tervisekriisi ületamisele, mis eeldab otsusekindlust ja kiiret ning tõhusat tegutsemist. Peaminister, kelle õlul lasub ennekõike vastutus tulemusliku kriisijuhtimise eest, peab seisma hea selle eest, et ei juhtuks see, mis kipub kriisides alatasa juhtuma – kõige nõrgemad maksavad kõige rängemat hinda.

Parempoolse erakonna esimehele saab olema suur väljakutse leida lahendusi, mis ei tekita ühiskonnas täiendavat ebavõrdsust ja ebaõiglust, vaid aitavad järele neid, kes pole Eesti edust osa saanud või vajavad tuge, kuna on praeguses kriisis valusalt pihta saanud. Viimastel aastatel oleme valusalt näinud, mida paljude inimeste ilmajäetuse tunne ja kohatine karjuv ebaõiglus võivad endaga kaasa tuua.

See haakub uue valitsusjuhi ja uue valitsuse teise keskse missiooniga, milleks on lõhestunud ühiskonna taas ühtsemaks muutmine. Ühtehoidvamat Eestit ei ole võimalik ehitada ilma, et riik ei panustaks täiendavalt sotsiaalkaitsesse ja regionaalsesse arengusse.

Selle kõige juures tuleb hommikust õhtuni pidada valvsalt meeles, et Reformierakond moodustab valitsuse Keskerakonnaga, mis on konkurentsitult Eesti poliitilise korruptsiooni lipulaev. Ei ole välistatud, et sellest kõigest kujuneb kaelamurdev köielkõnd.

Kallase valitsus omab seega juba eos ränka taaka ja nüüd tuleb tagada, et taastuks rahva usaldus erakondade vastu ja usk sellesse, et poliitikas saab ausalt tegutseda. Peaministril tuleb olla igasuguse poliitilise korruptsiooni suhtes ühemõtteliselt sallimatu.

Hoogsas tempos tuleb muuhulgas tugevdada järelevalvet erakondade rahastamise üle, vähendada raha mõju poliitikale ja tuua päevavalgele kõik seniste kriisimeetmete jagamise kahtlased asjaolud.

Kaja Kallas on andnud siin oma esimesed konkreetsed lubadused. Mailis Repsi loobumine ministripostist on samuti hea märk, aga palju põhimõttelisi otsuseid ja praktilisi tegevusi seisab veel.

Kallasel neis küsimustes kompromissideks ruumi ei ole. Ma usun, et Kallas mõistab seda ja püüab taasehitada valitsuse suhtes usaldust, ehkki see võib tekitada vastuolusid nii koalitsioonipartneri kui ka tema koduerakonna vana kooli meestega.

Seepärast tahavad sotsiaaldemokraadid omalt poolt pakkuda talle poliitilist tuge ja krediiti. Oleme valmis ka kaaluma midagi, mis senistest tavadest erinev. Nimelt võimalust anda oma toetushääled Kallasele ja tema valitsusele. See ei ole meie senises poliitilises kultuuris küll kombeks olnud, aga ajad ongi erakordsed.

Indrek Saar: anname Kaja Kallasele võimaluse end valitsusjuhina tõestada