Tegin möödunud nädalal Kaja Kallasele, Jüri Rattale ja Helir-Valdor Seedrile ettepaneku lähiajal kohtuda ja asuda otsima ühist presidendikandidaati. Eraldi juhtisin valitsuserakondade liidrite tähelepanu tõsiasjale, et Reformierakonnal ja Keskerakonnal ei ole kahe peale piisavalt hääli selleks, et riigikogus saaks president valitud ja seega ei ole ka põhjust loota, et nad omakeskis kandidaate sõeludes tulemuseni jõuaksid, kirjutab erakonna juht Indrek Saar EPLi arvamusloos. 

Sellest hoolimata on taas nädal mööda veerenud, aga ei Kallas ega Ratas pole paraku teinud mitte ühtegi sisulist katset, mis on suunatud tulemusele jõudmiseks.

Tõsi, viimastel nädalatel on viimati nimetatud vähemasti väitnud, et nad püüavad presidendikandidaati koos leida. Erinevalt varasemast, kui valitsusliidu juhtide koostöö meenutas stseeni telelavastusest Kuulsuse Narrid, kus Jaan Tatikas ja Salomon Vesipruul püüdsid vaese Pontu maiseid jäänuseid üle aia teineteisele sokutada. Iroonilisel kombel pani Kuulsuse Narrid välja mõelnud Eduard Bornhöhe oma jutustuse pealkirjaks „Tallinna narrid ja narrikesed.“

Aga samas vaimus jätkates ja kandidaadi otsimist teeseldes ei saagi tulemust tulla, sest nagu korduvalt on osutatud – riigipea riigikogus valimiseks on vaja vähemalt 68 saadiku toetushäält. Tänastel võimuerakondadel on neid kokku vaid 59. Seega tuleb otsida – ja seda oleks pidanud tegema algusest peale – kandidaati laiemas ringis, kui ikka on tahe lahenduseni jõuda. Kui see puudub, siis võime ehk edaspidigi kuulda jutte sellest, kuidas meil on hea kandidaat, kes aga kahjuks ise nõus ei ole ja võimalus parlamendis president valitud saada kahaneb üha olematumaks.

Senine asjade käik tekitab paratamatult kahtlusi, et riigikogus presidendi valimiseks pole mingit soovi.

Nii jääbki üle nõustuda Urmo Soonvaldiga, kes oma hiljutises arvamusloos sedastas, et Jüri Ratas ei tahagi tulemuseni jõuda, kuna temas põleb endiselt lootus end ise Kadrioru poole sättida. Ja kuna Reformierakonna poolt on kuulda, et riigikogus selleks hääli ei jagu, siis tuleb asi parlamendis läbi kukutada ja viia valimiskokku, kus siis ehk õnnestuks end viimasel hetkel olukorra päästjana taas kandidaadiks mängida. Üha enam tundub, et me liigume vääramatult sellise võimaluse suunas.

Pakkusin oma kirjas välja ka võimaluse sõeluda kandidaate rahvaküsitluse vormis, mis peaks ju presidendi otsevalimisi pooldavale Keskerakonnale eriti meelt mööda olema, sest annab teadmise, et need kandidaadid on ka laiemalt populaarsed.

Miks Kallas ja Reformierakond toimuvat käed rüpes pealt vaatavad jääb arusaamatuks, kui neil just ei ole tekkinud plaani saata pidevalt valitsust kritiseeriv ekspeaminister jalust ära Kadriorgu. Eks selleski ole oma loogikat. Iseasi, mis saab olema selle hind ühiskonnale.

Kaja Kallas ja Jüri Ratas, palun võtke ennast kokku ja asuge päriselt Eestile presidenti otsima! Parem hilja, kui mitte kunagi.

Indrek Saar: Kallas ja Ratas, viimane aeg on Eestile päriselt presidenti otsida!