Indrek Saar: valitsuse ignorantsus laseb sotsiaalsetel pingetel ja riigivõimust võõrandumisel üle pea kasvada

Jana RistimetsErakond

Teeb ühtaegu kurjaks ja kurvaks, kui näed, et inimesed on üha suuremas hädas ja need, kes seatud inimeste muresid leevendama, ei saa neist aru või ei taju enda vastutust.

Paraku on meil just täpselt selline valitsus. Panin praeguse valitsuse ametisse astumise aegu Kaja Kallasele südamele, et ta peab tõusma kõrgemale oma senistest eelkäijatest Reformierakonnas, leidma piisavalt empaatiavõimet ja hoolitsema, et tervisekriisi ja sellega kaasnevat tagasilööki majanduses ei jäetaks ühiskonna haavatama osa kanda. Nii nagu deklareeris ka koalitsioonilepe: sotsiaalset, majanduslikku ja regionaalset ebavõrdsust tuleb vähendada.

Paraku seda ei juhtunud. Eelarvevalikud, mida käesoleva aasta eelarvet planeerides tehti, olid risti vastupidised. Kärbiti laste, turvalisuse, hariduse jpm arvelt, mis suurendab ebavõrdsust ja külvab uut ebaõiglust. Nimetasin seda tookord lumekuningannade käitumiseks, kellel ei ole piisavalt võimet asetada end teiste inimeste olukorda ning seeläbi mõista ja hoolida. Ja lumekuningannad vaatavad samamoodi külma kõhuga pealt ka nüüd, kus inimeste elektri- ja soojaarved panevad suure osa ühiskonnast ääretult ebameeldivate moraalsete ja eksistentsiaalsete valikute ette. Kurb. Väga kurb. Seda enam, et paljud meist lootsid muutust, kui Kaja Kallasest sai Reformierakonna esimees ja pisut vähem kui aasta tagasi peaminister.

Kahjuks ei ole see selle valitsuse puhul ainuke luhta läinud lootus.

Koalitsiooni teiseks osapooleks on erakond, kes on ennast pidevalt esitlenud nõrgemate ja ka keskklassi eest seisjana. Eesti poliitikaloos ei ole keegi suutnud rohkem rääkida sidususest, kui selle partei esimees Jüri Ratas. Energiakriisi lahendamise võtmeminister Taavi Aas kuulub temaga samasse erakonda ja Keskerakonna valitsusdelegatsiooni juht Jaak Aab juhib valitsuse energiakriisi töörühma. Ja mida me näeme – me näeme kuude kaupa õhu võngutamist ja  lubadusi, mis teoks ei saa. Ainukeseks „saavutuseks“ on kompensatsioonikäkk, mis on solvav, aeglane, keeruline ja ebapiisav. Kas siis tõesti on nii raske aru saada, mida tähendab inimese jaoks see, kui ta peab minema almust küsima, kuigi ta on teinud kõik endast oleneva, et palgapäevast palgapäevani toime tulla ja oma lastele elementaarsed võimalused tagada.

Samas seisavad meil väärikad ja juba järgi proovitud lahendused silme ees.

Soovitasin veel kolmapäevalgi riigikogu infotunnis peaministrile, et kui endal ideid, nutti ja ka empaatiavõimet napib, vaadata, mida on naabritelt õppida. Näiteks Norra elektriarvete hüvitamise viis on kiire, väärikas ja efektiivne. See on kõike seda, mida Eesti  valitsuse poolt kokku traageldatud kompensatsioonimehhanism ei ole. Kuna on näha, et valitsuse põhiaur läheb omavahelisele nägelemisele ja mitte skeemi parandamisele, siis teeme nende eest töö ära ja esitame juba homme oma lahenduse seaduseelnõuna riigikogule.

Meie ettepaneku kohaselt, nimetagem seda näiteks Põhjatäheks, kuna ta paistab kõigile, kes soovivad, ei ole kellelgi vaja midagi paluma minna, vaid riik kompenseerib automaatselt 80% üle mõistliku hinna tõusnud elektri-, gaasi- või kaugküttearvest kõigile kodumajapidamistele. Näiteks, kui sinu detsembrikuu küttearve oli aastataguse 100 euro asemel 300 eurot, siis tuleb sul tasuda lisandunud 200 euro asemel 40 eurot ehk kokku mitte 300 vaid 140 eurot.  Ülejäänu makstakse energiamüüjale otse riigieelarvest kinni. 600 euro suurusest arvest jääb niimoodi inimese tasuda 280 eurot jne. Vähemalt 100 ruutmeetrise kodu saab niimoodi talutava hinnaga soojana hoida. Kui elamine kordades suurem ja luksuslikum, siis ülejääva osa puhul tuleb ise hakkama saada. Riigil on selleks vahendid olemas, seda enam, et hüppeliselt tõusnud küttearvetelt laekub eelarvesse täiendava maksutuluna kümneid miljoneid eurosid, rääkimata Eesti Energia kasumist.

Loomulikult ei lahenda ka see skeem kõiki probleeme, aga aitab valdavat osa peredest nende pakilises hädas.

Siinkohal meenutan, et meie fraktsioon saatis juba detsembri alguses (9. detsembril) valitsusjuhile kuus ettepanekut hinnašoki leevendamiseks ja energiavaesuse vältimiseks, kutsudes valitsust neid koheselt ellu viima. Meie ettepanekud on jätkuvalt päevakajalised. Nimetan neist olulisemad.

Seisame jätkuvalt selle eest, et tulumaksuvaba miinimum tõuseks alampalgani ehk 654 euroni. Nõnda võidaksid ligi pooled palgasaajad aastas 370 eurot, mis on oluliseks toeks hinnatõusudega toime tulemisel. Valitsus on lasknud kahetsusväärselt tekkida olukorral, kus tänavu ei tõusnud maksuvabastus koos alampalgaga. Kuidagi ei ole õiglane see, kui alampalka teenivad inimesed, kel elukalliduse tõusu pöörises niigi ülikeeruline toime tulla, peavad maksma riigile ka tulumaksu. Sotsiaaldemokraatide vastav eelnõu ootab parlamendis esimest lugemist. Kõige hapramas seisus leibkondadele oleks selgeks toeks ka see, kui toimetulekupiir kerkiks absoluutse vaesuse piirini ehk tänaselt 150 eurolt 220ni. 220 eurot kuus on kehtiv absoluutse vaesuse piir. Tegime valitsusele ettepaneku vabastada tarbijad ajutiselt taastuvenergiatasu maksmisest ja kompenseerida see summa Eleringile.  2022. aastal peaksid Eesti elektritarbijad tasuma kokku ligi 100 miljoni euro ulatuses taastuvenergiatasu. Lisaks oleks igati mõistlik uute taastuvenergia vähempakkumiste rahastamine kvoodituludest, mis ühtlasi vähendab ka pikemas perspektiivis tarbijate koormust. Samuti ootame valitsuselt, et ta käivitaks kodumajapidamistele toetusmeetme küttesüsteemide vahetamiseks ja päikesepaneelide paigaldamiseks.

Jüri Ratas ja Keskerakond – otsustage ära, kas te olete valitsuses või opositsioonis. Kui valitsuses, siis on teie kohus ulatada praeguses hinnakriisis inimestele reaalne abikäsi, mitte haliseda, et peaks midagi tegema, aga Reformierakond ei luba. Kui te seda teha ei suuda, siis tunnistage seda, lõpetage võltslootuste külvamine ja vabastage toolid neile, kes suudavad päriselt tegusid teha.

Jah, Kaja Kallas ja Jüri Ratas ei ole ainuisikuliselt süüdi energiakriisi tekkimises, küll aga selle tagajärgede võimendumises, sest nad ei saa oma ülesandega hakkama. Valitsus selleks ongi, et kriisi juhtida, oma kodanikke aidata ja pingeid leevendada. Praegu jääb paratamatult mulje, et üks ei saa ja teine ei taha oma vastutusest aru saada. Ja see teeb kurjaks. Oleks see ainult minu probleem, siis ma avalikult ei kurdaks, aga me kõik näeme, et neid, kelle valitsus on kurjaks ajanud, on järjest rohkem. Ja mõnedki vihastavad mitte üksnes valitsuse, vaid riigi peale laiemalt, sest nad tunnevad, et nad on oma murekoormaga üksi. On neid, kes võtavad tõrvikud ja tulevad tänavatele. Ja seda kõike ajal, mil lisaks jätkuvale tervisekriisile on meie regioonis ka süvenev julgeolekukriis. Väga tõsine kriis.

Ühtpidi räägib peaminister väga õigesti, et rahvusvahelise julgeolekuolukorra pingestumine  ja Venemaa kasvav agressiivsus on Eestile väga ohtlik. Aga hübriidohtude ajastul on just selles kontekstis sügavalt vastutustundetu ignoreerida mariiantuanetlikult inimeste reaalseid toimetulekumuresid. Enamuse jaoks ei ole need mingi teoreetiline ideoloogiline targutus, kas õigem on vaba turg või ümberjagamine, vaid päris küsimused sellest, kuidas järgmise palgapäevani välja vedada, kas lapsed jäävad haigeks kui toatemperatuur on 14 kraadini langetatud või kuidas maksta tagasi aina kuhjuvaid laenusummasid ja nende intresse. Eesti valitsus ei saa teha välisvaenlasele suuremat kingitust, kui lasta sotsiaalsetel pingetel ja riigivõimust võõrandumisel üle pea kasvada.

Kaja Kallas ja Jüri Ratas, ma nõuan, et te vastutaksite ja mõistaksite, et teie ignorantsus ja suutmatus väärikalt aidata inimesi, kes on püsti hädas oma kodukuludega, teeb meid järjest suuremaks märklauaks ka meie vaenlaste jaoks. Ühiskonna taluvuspiiri katsetamine, ükskõik, kas seda tehakse rumalusest või vastutustundetusest on võimul olijatele niikuinii lubamatu. Kui seda tehakse praeguses julgeolekuolukorras, siis võib see olla enesehävituslik.

Selle pärast me täna siin olemegi, et me ei tohi seda kõike pealt vaadata ja mõelda samamoodi, nagu nii mõnigi poliitik tundub küüniliselt mõtlevat ja oma lähikonnale kinnitavat kulunud demagoogiat: mida sitem, seda parem, sest sitt on ju meie tuleviku väetis.(Vabandan sõnakasutuse pärast!) Et mida suurem on rahulolematus praeguse valitsusega, seda paremad saavad olema meie võimalused järgmistel valimistel… Aga mis siis, kui midagi läheb vahepeal päris katki? Kui kasvavad pinged ja lootusetus teevad katki inimese, perekonna, ettevõtte, ühiskonna, regiooni, planeedi. Mis meil on siis sellest kasu, et konkurentidel läheb ka halvasti?

Sotsiaaldemokraadid ei mõtle niimoodi ja mul on hea meel, et me ei ole üksi. Meil on mõttekaaslased, kes jagavad meie muret ja vastutust meie inimeste ja planeedi pärast. Meil on paremad lahendused ja lisaks juba varasemalt välja pakutule s.h. meie Põhjatähele, oleme me võimelised ühiselt välja töötama veelgi täpsemaid lahendusi energiakriisi tagajärgede leevendamiseks nii, et keegi ei peaks tundma end oma muredega üksi jäetuna. Nii, et me tuleksime sellest kriisist välja tervema, hoolivama ja nutikama ühiskonnana. Et me pööraksime kriisi õppetunnid enda tugevusteks, mis loovad võrdsemat kogukonda ja edukamat majanduskeskkonda. Seepärast palun, et toetaksite ettepanekut alustada koostööd rohelistega. Ikka selleks, et ilm saaks parem.

Küll on hea teada, et me ei ole üksi.

Mitte ainult suvel ja laulupeol, vaid ka talvel ja igapäevatoimetustes on hea, kui saame uskuda, et Urve Tinnuri imelised sõnasoovid meid saadavad:

Keskel häid ja,

Keskel häid ja omaseid,

Üksi pole, üksi pole keegi.