Pärast vihma on peenrad söödud ja kergliiklustee muutunud libedaks miiniväljaks – Tartus käib sõda, mida ei peeta relvadega. Vaenlane ei kanna mundrit ega lipuvärve, kuid liigub järjekindlalt, jättes maha hävinud aialapid ja ohtlikud teelõigud. Hispaania teetigu ei tee vahet Supilinna koduaial ja Karlova tagahoovil – kui on midagi süüa, on ta platsis.
Tartu ei ole lihtsalt linn – see on meie kodu. Meie rohelised pargid, värvikad lillepeenrad, viljapuuaedadega koduhoovid ja turvalised kergliiklusteed on osa meie identiteedist. Siiski on juba mitu suve see roheline ja turvaline pilt saanud endale uue, järjekindla ohustaja.
See ei ole liialdus, vaid igapäevane reaalsus paljudele tartlastele. Kevadel istutatud salat või maasikad võivad olla hommikuks kadunud. Peenrad, mille rajamine võttis päevi tööd, on pärast öist «külaskäiku» vaid tühjad mullapinnad. See ei ole ainult töö ja vaeva kaotus, vaid ka sügav pettumus – eriti neile, kes kasvatavad oma toitu või on loonud aeda isikliku pelgupaiga.
Mujal Eestis on nähtud, et mure ei piirdu ainult aedadega. On päevi, mil pärast vihma muutub kergliiklustee libedaks miiniväljaks – pind on kaetud tiheda, elava massiga, millest ei saa läbi minna ilma libisemise või tigudele astumiseta. See võib tunduda naljakas, kuni seisad ise Tähtveres, Kvissentalis või Emajõe ääres teel, kus iga samm nõuab tasakaalu ja vastikustunde talumist.
Keskkonnaameti teokaart näitab selgelt: Hispaania teetigu on Tartus kiiresti muutunud massiliseks probleemiks. Kui 2023. aastal registreeriti 17 ja mullu 34 vaatlust, siis tänavu on neid juba mitu korda rohkem. Elanike kogemus kinnitab, et teetigu on jõudnud pea igasse linnaossa. See ei ole enam ühe tänava või aiamaa mure, vaid kogu linna haarav häda, millega tartlased peavad iga päev silmitsi seisma. Nii ongi suveõhtud vallutanud justkui uus rahvasport – taskulambiga mööda peenraid roomavate tigude jahtimine. See pole aga hobi, vaid frustreeriv ja lõputu töö, mille tulemus kaob kiiresti, kui naaberkrundil või -linnaosas midagi ette ei võeta.
Hiljuti korraldas Tallinna Haabersti linnaosa Hispaania teetigude korjevõistluse, kus saaki kaaluti ja jagati auhindu. Idee kõlab lõbusalt, kuid selle varjus on sügavam probleem: vastutus tõrje eest veeretatakse elanike õlule. Jah, iga koduomanik peab tegutsema, kuid kui riigi ja omavalitsuse roll piirdub loosungitega «Korjake ise!» ja üksikute kampaaniatega, ei teki püsivat lahendust.
Selline aktsioon võib ühel päeval anda muljetavaldava tulemuse, kuid juba järgmisel nädalal on uued asukad kohal. Kui Tartu piirdub samamoodi üksikute kampaaniatega, võime sügisel ka siin auhindu jagada – aga tigusid ikka ei võida.
Keskkonnaamet valmistab uut ohjeldamiskava, mis peaks valmima 2026. aastal. See on vajalik, kuid praegused probleemid ei saa jääda kaheks aastaks ootele. Iga hooaeg ilma koordineeritud tegevuseta annab teole mitu põlvkonda juurde. Praegu sõltub palju sellest, kui aktiivne on kohalik omavalitsus ja kui teadlikud on elanikud. Mõnes vallas on paigaldatud konteinerid hukatud tigude kogumiseks, mõnes saab need panna biojäätmete hulka – kuid süsteem on ebaühtlane ja paljud ei tea endiselt, mida kogutud saagiga peale hakata. Kui üks linnaosa tegutseb ja naaber mitte, liiguvad teod lihtsalt edasi. Nad ei tunne kinnistu- ega vallapiire.
Hispaania teetigu on väike, kuid tema mõju on üllatavalt suur. Ainult ühise tegutsemisega on võimalik saavutada püsiv tulemus.
Hiljuti pidas toll kinni 30 miljonit mikroskoopilist parasiiti turundusnimega «Hispaania teeteo surm», mis saabusid Eestisse eesmärgiga hävitada invasiivseid tigusid. Esmapilgul kõlas see kui kauaoodatud läbimurre, kuid kohalikud teadlased hoiatasid: need ei pruugi Hispaania teetigudega üldse toime tulla ning võivad hoopis meie ökosüsteemi ettearvamatult mõjutada. See näitab, et kiireid ja riskivabu võlulahendusi ei ole olemas. Püsiv edu sünnib ainult järjepideva, teaduspõhise ja koostööl põhineva tööga.
Tartu saab tegutseda juba praegu. Ühtne tõrjekalender – linn ja ümbritsevad vallad lepivad kokku ühises ajakavas, et tõrjet tehakse samal ajal. Nii ei saa teod lihtsalt kolida järgmisse piirkonda. Selged juhised ja kogumispunktid – igas linnaosas peab olema teada, kuhu hukatud teod viia. See väldib segadust ja tigude valesse kohta sattumist.
Kogukonna kaasamine – jagada elanikele praktilisi nippe ja korraldada ühiseid talguid, et tõrje oleks motiveeriv ja tõhus.
Turvalisus linnatänavatel ja -teedel – niiskemal ajal tuleb kergliiklusteid ja parke regulaarselt puhastada, et vältida libedusohtu.
Hispaania teetigu on väike, kuid tema mõju on üllatavalt suur. See on meeldetuletus, et ainult ühise tegutsemisega on võimalik saavutada püsiv tulemus – üksiku aiapidaja või linnaosa töö kaob kiiresti, kui naabruses midagi ei tehta.
Tartu tugevus on alati olnud kogukonnatunne ja valmidus ühiselt tegutseda. Kui võtame Hispaania teeteo sihikule juba nüüd, kaitseme me mitte ainult oma koduaedu ja saaki, vaid hoiame kogu linnaruumi turvalisena.
See on meie koduaedade tulevik. Küsimus on, kellele see kuulub. Kui alustame nüüd, kuuluvad Tartu peenrad ja teed järgmisel aastal jälle inimestele – mitte tigudele.