Viimasel ajal on Tartu suurhalli idee taas avalikku arutellu tõusnud ja koos sellega kõik
vanad, väsinud argumendid stiilis: „siia pole mõtet midagi suurt rajada“. Küll väidetakse, et
Tartu on liiga väike, et rahvast pole piisavalt, et lennujaam on väike, et meil puudub
maailmatasemel produktsioonivõimekus ning igaks juhuks lisatakse: „analüüsid on ju tehtud
ja need olid kõnekad.“
Kõlab tuttavalt? Mulle tundub, et me ei aruta tegelikult võimalusi, vaid otsime põhjuseid,
miks mitte midagi teha.
Kui defineerime Tartut eos kui „piisavalt hea, aga mitte piisavalt suure“ linnana, siis anname
signaali: ärge planeerige, ärge investeerige, ärge lootkegi. Rahuldume rolliga „peaaegu
pealinn“, „vahelduseks Tallinnale“ või „hea koht elamiseks, aga mitte arenguks“. Aga linn,
mis ei kasva, seisab – ja kui Tartu seisab, jääb vaesemaks ka Eesti tervikuna.
Suurhall ei ole Exceli lahter, mis peab kohe „ära tasuma“. See on regionaalpoliitiline orientiir.
Küsimus pole üksnes spordi- või kontserdipaigas, vaid selles, kas Eesti tulevik ehitatakse ühe
keskuse (Tallinna) ümber või suudame teadlikult hoida mitut tugevat tõmbekeskust. Just
nüüd, kui räägime investeeringute hajutamisest, regionaalsete keskustega arvestamisest ja
noorte hoidmisest väljaspool Tallinna, on vaja tegusid – mitte ainult strateegiaid, mille vahel
kaunist kirjapilti vahetada.
Suurhalli rajamine Tartusse oleks esimene tõsiseltvõetav signaal, et riik usaldab Lõuna-Eestit.
Mitte ainult sõnades. Mitte ainult enne, vaid ka pärast valimisi.
Eriti nukker on kuulda, kui Tartu linnapea tsiteerib kriitikavabalt 2016. aasta tasuvusanalüüsi
ning jätab mulje, et linnavalitsusel endalgi pole suurhalli osas usku. Jah, ettevaatlikkus on
iseenesest mõistlik – kuid poliitilises reaalsuses loeb ka toon. Kui sõnum kõlab: „see polnud
meie erakonna idee, ärme rutta“, siis see tapab initsiatiivi juba algfaasis.
Ja olgem ausad see muster pole Tartus võõras. Kui initsiatiiv ei sünni Reformierakonna laual,
kipub see jääma külgsuunas seisma. Suurhalli tõsiseltvõetav edasiliikumine eeldab, et
suudetakse jagada nii tööd kui ka tulevast „lindi lõikamist“. Linnajuhtimine ei tohi taanduda
erakondlikule kapseldumisele.
Kui Tartu saab suure investeeringu, võidavad kõik.
Iga kord, kui keegi vehib 2016. aasta tasuvusanalüüsiga, tasub küsida: millist maailma see
kirjeldas? Sel ajal polnud Tartu veel Euroopa kultuuripealinna kogemust (2024), Eesti Rahva
Muuseum oli just värskelt avatud ning lennu- ja rongiühenduste arutelud olid sootuks teisel
tasemel. Turg, sündmuste korraldusmaht, tehniline produktsioon ja regionaalsed
arenguplaanid on muutunud. Mineviku mudel ei kirjelda homset.
Kui planeerime linna ainult eilse järgi, ei sünni homset Tartut.
Suurkontserdid ei toimu Tartus aastaringselt mitte seepärast, et huvi puuduks, vaid sest meil
pole ruumi. Meil pole „15 000-pealist rahvamassi“ mitte sellepärast, et tartlased või külalised
ei tuleks, vaid sest pole kohta, kuhu tulla. See on klassikaline nõudluse külmutamine
pakkumise puudumise kaudu. Kui tahad, et midagi ei juhtuks, jäta infrastruktuur rajamata.
Viimastes meediakajastustes on mainitud, et linnal on krunt, ent „erasektor ei usu“. Küsin:
millal viimati sündis Eesti mastaabis avalikku mõju omav taristuprojekt ainuüksi erasektori
initsiatiivil? Lennujaamad, raudtee, suured kultuuriobjektid, teaduskeskused – kõik need
tekivad avaliku ja eraosapoole koostöös. Usaldust ei kasvatata lausega „vaatame, kas keegi
tuleb ja teeb“. Esmalt tuleb poliitiline signaal, siis raamtingimused, siis partnerid.
Kui riik ja Tartu linn ütlevad selgelt: teeme ära, küll siis leiab ka erasektor oma rolli.
Suured rajatised ei jää kunagi saarteks. Spordi-, kultuuri- või messikeskus tõmbab kaasa terve
teenusmajanduse: toitlustus, majutus, transport, ehitus, tehniline teenindus, turundus,
vabatahtlike võrgustik. Tartu suurhall töötaks majanduslikult ka ümbritsevate omavalitsuste –
Tartu valla, Kambja, Nõo ja Kastre – kasuks. See tähendab rohkem töökohti, tugevamat
sündmuste ökosüsteemi ja paremaid ühendusi kogu Lõuna-Eestis.
Ja laiemalt: iga kord, kui rahvusvaheline sündmus toimub vaid Tallinnas, jääb mulje, et
ülejäänud Eesti on juurdeehitis. Tartu vajab kriitilise massiga sündmuspaika, et murda see
kuvand.
Kui ütlen, et Tartu peab kasvama, ei pea ma silmas ainult elanike arvu. Kasv tähendab
ambitsiooni, otsuseid, võimekust vastu võtta suuri sündmusi ja partnereid. Kasv tähendab ka
seda, et Lõuna-Eesti noortel poleks tunnet: et päris asjad juhtuvad ainult Tallinnas.
Linn, mis lepib igaveseks teise kohaga, on sisuliselt valinud paigalseisu.
Tartu suurhall ei ole pelgalt betoon ja teras. See on mõõdupuu: kas regionaalarengu loosungid
on päriselt poliitika või ainult kõlav retoorika? Siin on võimalus näidata, et Eesti julgeb
ehitada mitut keskust. Et usaldust jagub ka väljapoole Tallinna ringteed.
Tartu linnavalitsus peab andma selge, üheselt mõistetava signaali: linn on valmis suurprojekti
eest vedama, sõltumata sellest, kellelt algne idee tuli. Suurlinna kombel tuleb ka suurelt
mõelda – ja suurte otsuste puhul tuleb jätta isiklik ja erakondlik eelistus ukse taha.
Seda ootavad mitte ainult tartlased, vaid kogu Lõuna-Eesti. See ei ole ühe partei projekt. See
peab olema regiooni ühine samm edasi.
Mina usun, et Tartu saab. Tartu suudab. Tartu peab saama võimaluse.
Küsimus on nüüd: kas otsustajad julgevad seda sammu astuda?
Viidatud artikkel: Delfi, 19.07.2025 – „Eesti otsib asukohta uuele suurhallile, ent Tartus sellele tulevikku ei
nähta“: https://www.delfi.ee/artikkel/120390997/delfi-tartus-eesti-otsib-asukohta-uuele-suurhallile-ent-tartus-
sellele-tulevikku-ei-nahta