Ivan Lavrentjev: me ei tohi lasta Keskerakonnal hakata taastootma endale ideaalseid valijaid

Ann-Marii NergiUncategorized

Üleminek eestikeelsele õppele on viimaks alanud, kuid ainuüksi deklaratsioonidest ei piisa, et hariduse kvaliteet päriselt paraneks. Keskerakonna võimalik võimule naasmine Tallinnas tõmbaks äärmiselt vajalikule reformile pidurit ja tooks tagasi lõputute edasilükkamiste, erandite ja see-ei-ole-võimalik-ohkamiste jada, ohustades tuhandete noorte tulevikku. 

Tänavu sooritas 2692 noort eesti keele teise keelena riigieksami. Keskmiseks tulemuseks kujunes 60,4 punkti. See tähendab, et ligi pooled venekeelsed koolilõpetajad ei saavuta B2 taset pärast 12 aastat koolis, kus eesti keelt õpetatakse 5–7 tundi nädalas ja gümnaasiumis õpetatakse osasid aineid eesti keeles. Olukord on nukker ja eksamitulemused püsivad samal tasemel juba aastaid.

Aastate eest lõpetasin Tallinnas vene õppekeelega kooli. Ometi pole see lause korrektne: ametlikult pidanuks gümnaasiumiastmes juba toona toimuma 60 protsenti õppest keeles. Tegelik elu oli seadusest üpris kaugel: eesti keeles õpetati üksikuid aineid, mille andmiseks suudeti leida nooremaid riigikeelt valdavaid pedagooge, kes vajaduse korral tulid õpilastele appi ka vene keeles. Kas see huvitas ministeeriumit või Tallinna haridusametit? Mitte eriti, sest paberite järgi oli kõik korras. Sama olukord valitses enamikus Tallinna vene õppekeelega koolides. Ida-Virumaa pilt oli ilmselt veelgi hullem.

Pealinnas valitses Keskerakond ja vene hariduse «kaitsjatena» tegid endale nime nii Jana Toom kui ka Mihhail Kõlvart. Arvukad lood sellest, kuidas Kõlvart suhtles Vene saatkonnaga Eestis, kuidas saadi abi kahtlase taustaga tegelinskite käest ja pärast käidi kapoga kohtus, on kõigile ammu teada. Keskerakondlaste kümned intervjuud ja sõnavõtud sellest, et üleminek on võimatu ja käed tuleks venekeelsest koolist eemal hoida on veebist hõlpsasti leitavad.

Keskerakond taastoodab endale valijaid

Kui kooli lõpetasin, kutsuti mind värske tudengina ETV arutelusaatesse «Vabariigi kodanikud», aasta oli siis 2011. Rääkisime väljakutsetest – õpetajate ja metoodiliste materjalide nappusest, õpimotivatsiooni raskustest ja muust sellisest. Minu kõrval istus Mihhail Kõlvart, pintsaku küljes valge lint – Keskerakond üritas toona teha aktiivset kampaaniat eestikeelse õppe vastu. Tallinna haridusvaldkonna abilinnapea Kõlvarti retoorika oli selge: reformi tagajärjed saavad olema eranditult negatiivsed, hariduse kvaliteet väheneb ja 60 protsendi ulatuses eestikeelne õpe on halb mõte.

Sellest on nüüdseks möödas 14 aastat. Tuhanded vene emakeelega lapsed on selle ajaga koolitee läbinud, enamik neist ei suutnud koolis eesti keelt adekvaatsel tasemel ära õppida. Puudulik keeleoskus pärsib nende võimalusi Eesti elus läbi lüüa. See aga omakorda võõrandab neid inimesi Eesti elust ja süvendab meie julgeolekuolukorda. Keskerakond on nende aastate jooksul oma retoorikat lihvinud: enam ei võidelda nii vahetult eesti keele vastu, kuid samas ei aidata üleminekule ka aktiivselt kaasa.

Õpetajate ja direktorite puudulikule kvalifikatsioonile on aastaid läbi sõrmede vaadatud. Keskerakonna aseesimees Jaan Toots nimetab üleminekut lausa «eksperimendiks» ja kutsub üles seda lõpetama. Küünilised poliitilised võtted kaaluvad üles laste tuleviku. Keskerakonna huvides ongi kehv ja keskpärane poolvene kool, mille vilistlased ei omanda järgmist haridust, ei saa tööturul hakkama ja hakkavad kõigis oma muredes süüdistama Eesti riiki –​ ideaalne valija.

Keeleõppe jaoks on vaja keskkonda

Kõik saavad aru, et muutused ei sünni üleöö. Alg- ja põhikoolis algas hiljuti üleminek eestikeelsele õppele. Tallinn kontrollis õppeaasta lõpus üleminekuklasside ehk 1. ja 4. klasside õpilaste teadmisi. Need on murettekitavad: üle 70 protsendi võimalikust punktisummast saavutas vaevu neljandik 4. klassi õpilasi. Nüüd on välja töötatud meetmepakett, et hätta jäänud koole abistada. On selge, et tuge vajavad õpetajad, lapsevanemad ja muidugi lapsed ise. Koolid saavad linnalt süsteemseid juhiseid ja spetsialistidelt metoodilist nõu, mille rakendamist regulaarselt kontrollitakse.

Mainitud lahendused on loomult siiski ajutised. Teame kõik, et parim keeleõppevahend on sobiv keskkond: eesti ja mõne muu emakeelega lapsed peaksid käima ühes koolis. Sellist praktika üksikutes Tallinna koolides juba kasutatakse, aga kogu linna haridusvõrgul on pikk tee minna. Et avardada laste võimalusi keelt õppida ka väljaspool koolitunde, soovivad sotsiaaldemokraadid kehtestada üleminekutoetuse. Vautšeri põhimõttel toimiva toetuse abil saaksid pered lubada eestikeelseid sporditrenne, huviringe, kultuurielamusi ja muud 400 euro eest aastas. See ei ole küll võluvits, kuid avardab noorte võimalusi viibida eestikeelses keskkonnas, õppida tundma teisest rahvusest eakaaslasi ja omandada eesti keelt.

IVAN LAVRENTJEV Me ei tohi lasta Keskerakonnal hakata taastootma endale ideaalseid valijaid