14 605 Eesti vabariigi kodanikku andsid oma hääle Eestimaa Ühendatud Vasakpartei (sisuliselt ühenduse Koos) kandidaatide poolt ja seda sugugi mitte ainult Lasnamäel või Narvas, vaid kõigis üheksas valimisringkonnas, kus see nimekiri oli üles seatud. 768 häält anti Tartus ning 719 Tartu- ja Jõgevamaal.
Koos Ida-Virumaal Stalnuhhinile antud 4578 häälega tähendab see 19 183 valijat. Seda on rohkem, kui said tohutu meediamüra ja täisnimekirjaga esinenud Parempoolsed, ja rohkem, kui sai korraliku reklaamikampaania teinud ja paarkümmend aastat Eestit juhtinud Isamaa.
Nimetada neid inimesi, kelle hulgas on kindlasti ka eestlasi, Kremli-meelseteks putinistideks, näitab, et probleemi ei soovita mõista. Kuigi nad ei pruugi kõigis asjades meie välispoliitika peajoont toetada, siis päris kindlasti ei soovi neist enamik kuuluda Vene föderatsiooni haldusalasse koos sealse elatustaseme, välismaailmale suletuse ja nende lapsi ähvardava ohuga sattuda Ukraina või mõne järgmise sõja rindele.
Ka Mihhail Stalnuhhin on küllalt kogenud poliitik, mõistmaks, et häda tema valijaskonnale ja mitte ainult Eesti venelaste mainele ei toonud kaasa praegune valitsus, vaid siiski Vladimir Putin isiklikult.
Venemaa kallaletung Ukrainale andis meile suure šansi muuta enamik Eesti venelasi tõepoolest meie inimesteks. Paraku võttis valitsus Isamaa valjuhäälsel juhtimisel täpselt vastupidise kursi. Selle esimesed (rõhutan – esimesed!) viljad on nüüd valimistulemustena käes ja õnneks ka Isamaa valimistulemustena.
Selle analüüsimine, mida tehti valesti ja mis vajanuks teisti tegemist, nõuaks eraldi artiklit. Küll aga tuleks kohe hoida ära senise kursi jätkamiseks ja süvendamiseks plaanis olevad kontraproduktiivsed ja lausrumalad sammud, mille tegemist on mõned poliitikud ja ajakirjanikud juba soovinud.
Pean silmas soovi võtta mittekodanikelt valimisõigus 2025. aastal toimuvail kohalikel valimistel. Sellele olevat nüüd selgunud 19 000 kodaniku(!) valimiseelistus lausa rohelise tule kätte näidanud. See tähendaks ligi 150 000 kaasmaalase vaenamist ja nende julgeolekuohuks kuulutamist isegi nende kodukoha piires. Meenutan, et jutt käib Eesti alalistest residentidest, kes peavad selle staatuse saamiseks olema siin elanud vähemalt viis aastat ja praeguse seaduse kohaselt olema sooritanud ka eesti keele tasemeeksami. Küllalt suur osa neist on Eestis aga elanud kogu oma elu.
Jätame praegu kõrvale presidendi ja õiguskantsleri arvamused, et ilma põhiseadust muutmata seda teha ei saaks ning et enne järgmisi kohalikke valimisi jõuaks põhiseadust muuta rahvahääletuse teel, mille korraldamiseks peaksid kõik abilelureferendumi vastased oma toonased argumendid (vähemustee õiguste üle otsustamine rahvahääletuse abil!) päevapealt unustama.
Aritmeetilised tagajärjed
Vaadakem üksnes lihtsalt sellise otsuse tegelikku eesmärki ja võimalikke aritmeetilisi tagajärgi. Teatavasti ei saa ega pole kunagi saanud ühtegi mittekodanikku valida ühessegi Eesti vabariigi esinduskogusse.
Seega jutt sellest, nagu soovitaks valimisõiguse äravõtmisega vähendada mittekodanike õigusi teha riigis või kohalikes omavalitsustes poliitilisi otsuseid, on vale. Vähendada soovitakse ikkagi ühtede Eesti vabariigi kodanike otsustusõigust teiste kodanike arvel, aga kuna sellise eesmärgi sõnastamine on niivõrd haisvalt ebademokraatlik, siis seda ei söandata otse öelda.
Aga nimetagem neid kodanikke siiski nimepidi: nendeks on Tallina linnapea Mihhail Kõlvart, Narva linnapea Katri Raik, Sillamäe linnapea Tõnis Kalberg, Tallinna volikogu esimees Jevgeni Ossinovski, Kohtla-Järve volikogu esimees Eduard Odinets… Just nendes linnades, kus on suur mittekodanikest valijate arv, on osa erakondade edu Isamaa arvates saavutatud mittekodanike häälte toel ja just seal loodab Isamaa oma manipulatsiooni abil lõpuks ometi võimule tulla. Kogu „püha“ eesmärgi varjamine Ukraina sõja looriga on üsna alatu.
Aga asi pole ainult selles. Tuletan meelde, et sama eesmärgiga manipulatsioon võeti Tallinnas ette paarkümmend aastat tagasi valimisringkondade piiride ja linnavolinike arvu muutmise teel. Tulemus oli soovitule vastupidine: Keskerakonna pikka aega kestnud ainuvõim.
Ka seekord võib asi nii minna, sest valijate arvu vähendamine toob ju kaasa ka ühe volinikukoha saamiseks vajaliku häältearvu vähenemise.
2021. aastal osales Tallinnas valimistel 191 615 valijat, eeldatavasti väheneks see arv valimisõiguse äravõtmise tulemusena umbes 150 000 valijani ja ühe mandaadi hind 2700 häälelt 2100 hääleni. Oleg Ivanovil ja tema valimisliidul (aga KOV valimistel on liidud lubatud!) on juba praegu käes 6656 kodaniku hääled, seega kolm kohta linnavolikogus, ja just temast võib saada tulevase linnapea kingmaker. Eriti kui arvestada, et Keskerakonna jaoks tähendaksid uutel tingimustel toimuvad valimised Tallinnas võitlust elu ja surma peale ning tulemuse saamiseks kaasatakse kindlasti kogu veel olemasolev administratiivne ressurss.
Veel selgemini ennustatav oleks aga Narva tulevane valimistulemus. 20 865 valija (2021) asemel oleks valijaid poole vähem ja üks volinikukoht vajaks umbes 320 häält. Stalnuhhinil koos Petersoniga on seal juba praegu 4209 kodaniku hääled, nii et neid võiks pärast Isamaa soovitavat põhiseaduse muudatust linna ülevõtmise puhul kohe õnnitleda.
Seda räägib lihtne aritmeetika. Mis puutub poliitilisse psühholoogiasse, siis üsna täpselt hindab võimaliku tulemuse ära Eesti Päevalehe 9. märtsi juhtkiri: „Kui ikka meie riik läheb Sofia armsalt vanaemalt kohalikel valimistel hääletamise õigust ära võtma, võib see ka muidu avatud meelega, üsna integreerunud ja eesti keelt oskava neiu Eestis pettuma panna.“
Võib-olla loodetakse sellele, et põhiseadust saab kiirkorras muuta ka parlamendi ⅘ häälteenamusega. Kuid valimisõigus on demokraatlikus süsteemis inimese üks põhiõigusi. Valimised võitnud erakondade katse valimisreegleid või valijaskonda ühepoolselt muuta eesmärgiga kahjustada opositsiooni jäänud erakondade arvatavaid võimalusi järgmistel valimistel oleks nüüdisaegse Euroopa demokraatias peaaegu pretsedenditu. Ainult Orbán tegi seda Ungaris valimisringkondade piiride muutmise kaudu ja loomulikult soovis sellised nippe katsetada Donald Trump.
Ma ei tahaks uskuda, et meie äsja valitud riigikogus leiduks 81 inimest, kes oleksid partei käsul valmis astuma „eesmärk pühendab abinõu“ kurjakuulutavale teele, mis on ajaloos nii sageli väga kurvalt lõppenud. Igatahes oleks see mõtlemiskoht ka EKRE-le, rääkimata SDE-st, kelle valimisprogrammis seisab lubadus: „Säilitame pikaajalise elamisloaga inimeste hääleõiguse kohalikel valimistel analoogselt praegu kehtiva korraga.“
Lavastaja Eili Neuhaus ütles 10. märtsi Eesti Päevalehe LP-s väga täpselt, et Eesti venelaste kogukond ootab, et neid võetakse nagu võrdseid. Et selleni jõuda, võiks uuele valitsusele soovitada tellida sotsiaalteadlastelt uurimus, et selgitada, mille vastu (mitte kelle poolt!) ülalnimetatud 19 183 valijat õigupoolest hääletasid. Ja jätta viimase aasta jooksul toime pandud Eesti elanikkonna sidususe vähenemise tegelike põhjuste väljaselgitamiseni Eesti venelased mõneks ajaks lihtsalt rahule.