Kristen Michal, kes kliimaseaduse loomise käivitas, oli ka see, kes selle tuulte muutudes välja suretas. Sotsid ei toeta pooletoobist seadust, mida praegu ära teha püütakse.
Kui kliimaminister Michal 2023. aasta suvel kliimaseaduse koostamise välja kuulutas, nimetas ta seda Eesti ajaloo suurimaks kaasamisprotsessiks, mille käigus saab Eesti endale keskkonnavaldkonna põhiseaduse. „See puudutab kõiki meie eluvaldkondi, seega saab see olema vundamendiks kogu Eesti seadusloomele järgmistel kümnenditel,“ ütles Michal toona. Loodi koosloomekava, pandi tööle üheksa töörühma, muidugi ka juhtrühm ja isegi nõukogu. Protsessile pühalikkuse lisamiseks toimus lausa arvamusrännak.
Pärast kümneid tuhandeid inimtöötunde sündis 2024. aasta suvel seaduse eelnõu. Nagu võis eeldada, oli see kõigile osapooltele pettumuseks. Osa ettevõtjaid pidas tulemust lahjaks, teised liiga karmiks. Osa organisatsioone ei olnud rahul õigusselguse puudumisega, teised rõhutasid kliimaeesmärkide vähest ambitsiooni. Majandussektorite eestkõnelejad pidasid emissioonide vähendamist oluliseks, aga oma sektori nii- ja naasuguse eripära tõttu ei saavat muidugi seda teha nende sektoris, vaid kusagil naabervaldkonnas.
Kõiksugu nurgeliste ja ümarate laudade ümber kollektiivne istumine ei lähendanud osapooli, vaid hoopis kristalliseeris vastuolusid.
Michali paljulubav retoorika ja koalitsiooni lahjad teod
Kliimaministrina proovis Michal korraks suunata debatti reaalsusega kooskõla suunas („Majandus peab mahtuma looduse piiridesse“), ent Reformierakonna endise peasekretäri loomulik sootsium – suurettevõtjad – tegi talle muidugi selgeks, et Reformierakonnale seda seadust andeks ei anta. Olin tol ajal sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees riigikogus ning nägin lähedalt, kuidas koalitsioonipartnerid ja ka peaminiser Kallas nõudsid Michalilt koalitsioonileppe täitmiseks erinevate eelnõude ja ettepanekute valitsusele esitamist, ent kliimaminister lihtsalt vilistas sellele.
Jalgade lohistamise põhjus oli muidugi selge juba siis – Kaja Kallas oli lahkumas Euroopasse ja Michal ei tahtnud kliimaseaduse veskikivi endaga Stenbocki kaasa viia. Ta sai aru, et mingit odavat populaarsust selle teemaga ei saa ja adekvaatse kliimaseaduse rakendamiseks tuleb vastupidi väärtuslikku poliitilist kapitali investeerida. Sellel hetkel oli kliimaseaduse abort otsustatud.
Järgnes sotside valitsusest välja viskamine, et hakata koos loodusvaenuliku Eesti 200ga tegema „tõeliselt parempoolset“ poliitikat. Kõrvalpõikeks: on ikka uskumatult irooniline, et Rohelised on valmis liituma Eesti 200ga, kes kõik oma neli aastat Eesti poliitikas on süsteemselt takistanud loodushoidu, aga eks häda ajab isegi Rohelised kaevu.
Edasised kliimaministrid küll kinnitasid, et kliimaseadus „on töös“ ja „selgelt laual“, aga kahe aasta jooksul ei toimunud selles protsessis mingit edasiliikumist. Kui selleks mitte pidada põhikooli tasemel proosatekste, mida uhkelt valdkondlikeks teekaartideks nimetatakse.
Veel selle aasta aprillis arvas keskkonnakomisjoni esimees ja vahepeal ka kliimaministri ametit proovinud Yoko Alender, et kliimaseadust ei ole mõtet riigikogus läbi rammida.
Ootamatult saime vastu suve Reformierakonnalt signaali, et konservatiivse kaheksajala ohjamiseks on valitsus ikkagi otsustanud kliimaseadusega edasi minna, ent lahjendatud kujul.
Mai lõpus avaldatigi eelnõu, mis oli isegi keeleliselt nii piinlikult vigane, et emakeeleõpetajate seltsil on, mille üle mõtiskleda. Ortograafiline vaegus oli paraku eelnõu kõige väiksem probleem. Nimelt oli seadusest alles jäänud ainult rümp, kogu õigustloov sisu oli lihunikunoaga eemaldatud. Ei mingeid valdkondlikke kliimaeesmärke, mille alusel luua õiguskindlaid ja tõenduspõhiseid tegevusplaane heitmete vähendamiseks. Oli saabunud poliitiline heureka: milleks lahendada seaduse ümber tekkinud vastuolusid, kui need on võimalik nipsust olematuks teha?
Miks me seame eesmärgi, mis on sisulises vastuolus Euroopa Liidu ambitsiooniga? Miks me jätame kõige raskema osa heitmevähendusest viimasesse kümnendisse, vähendades oluliselt lähiaastate ambitsiooni?
Jah, on jäänud heitmete vähendamise üldeesmärk, ent Prokrustese sängi kombel otsustati siingi patsiendi jalad lühemaks raiuda, et poliitilisse voodisse ära mahtuda. Tänases eelnõus olev üldeesmärk annab 2040. aasta tulemuseks kaks korda kõrgema heitetaseme, kui Euroopa Liidu eesmärk ette näeb.
Miks me seame eesmärgi, mis on sisulises vastuolus Euroopa Liidu ambitsiooniga, valdkonnas, kus Euroopa Liidu õigus on valdavalt primaarne? Miks me jätame kõige raskema osa heitmevähendusest viimasesse kümnendisse, vähendades oluliselt lähiaastate ambitsiooni?
Sellele küsimusele eelnõu seletuskirjas vastust ei ole, aga parteipoliitiline vastus on ilmselge – just sellise sisutühja deklaratsioonina sobib ta väärtuskonfliktina valgete liberaalide ja mustade konservatiivide vahel suurepäraselt, aga ei pahanda isegi põlevkivitööstureid (eks nad ikka pro forma torisevad, aga tegelikult itsitavad pihku).
Tundub, et Reformierakond oli veendunud, et küll õnnestub need sotsid sellesse mängu lohistada, kuna ei julge nad ju ometi koos Reinsalu, Kõlvarti ja Helmega olla kliimaseaduse vastu. Julgeme küll, ehkki mainitutega täiesti vastupidisel põhjusel.
Juba suvel langetas meie erakonna juhatus otsuse, et kui seadusesse ei tule adekvaatseid kliimaeesmärke ja korralikku juhtimisraamistikku, siis me seda seadust ei toeta.
Vahepealsel ajal on meil toimunud valitsuse esindajatega arutelusid, oleme esitanud ka oma muudatusettepanekud. Koostöösoovi on küll olnud, ent kõige olulisemas küsimuses, et tekiks õiguskindel ja valdkondlikult adekvaatne kliimaeesmärkide terviknägemus, me paraku vastutulekut ei näe. Mis on ka ootuspärane, sest vastasel juhul ei oleks seadus enam pelk väärtuskonflikti virvatuli, vaid päris asi koos kõigi poliitiliste tagajärgedega, mida Reformierakond selgelt ei taha.
Eesti vajab kliimaseadust, aga mitte parteipoliitilise linnukese jaoks
Nagu öeldud, toimus seaduse tegelik surm hetkel, kui Michalist peaminister sai. Mulle tundub, et pärast näilist katset see taaselustada oleks mõistlik selle sajandi suurim kaasamisprojekt viisakalt maha matta. Eesti vajab kliimaseadust, aga mitte parteipoliitilise linnukese jaoks, vaid päriselt – et tagada meie järeltulevale põlvele hoitud planeet.
Selle seadusega me seda ei saavuta ja midagi paremat see valitsus ei ole valmis tegema.
Kliimaseaduse rümp leiab kindlasti väärika koha Eesti suurejooneliste õigusloomeprojektide kalmistul, kus kliimaseadust ootab ees rõõmus taaskohtumine metsanduse arengukava 2021–2030 eelnõuga, mis keskkonnaministeeriumi hinnangul „on olnud Eesti riigi üks ambitsioonikamaid kaasamisprojekte“. Kaasamine oli nii põhjalik, et peagi on 2030. aasta käes, kuid metsanduse arengukava Eestil ei ole.
Kõige rohkem kahju on aga sellest, et selle riigikogu koosseisu jooksul on olnud kõik eeldused astuda suur samm keskkonnapoliitikas, aga selle on Eesti poliitika ja ühiskond käest lasknud. Taastuvenergia areng toppab, autostumine kasvab ja metsasid jääb iga aastaga aina vähemaks.