Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovski kõne Tallinna üldkogul 24. augustil 2025

Head sotsiaaldemokraadid, meie kandidaadid, head tallinlased!

Täpselt 50 päeva pärast kell 9 hommikul algavad valimised. Täna on siin enam kui 160 naist ja meest, kellega koos läheme tallinlaste ette, et rääkida sellest, kust me nelja aasta eest alustasime, mida oleme selle aja jooksul saavutanud ning – kõige olulisemalt –, mida järgmine meie juhitud linnavalitsus soovib teha. Sest just selleks küsime mandaati Tallinna valijatelt.

Eelmiste valimiste tulemusena neli aastat tagasi lõppes ühe erakonna ainuvõimu ajastu. Ja algas Tallinna sotsiaaldemokraatide tõus ühtlasi uuele tasemele. Me võtsime valitsusvastutuse ning koalitsioonis töötades suutsime pikalt uinunud linnale anda uue suuna ja hoo. Külmutasime lasteaia kohatasu, käivitasime ööbussid, võtsime fookusesse rattateed ja linnahaljastuse, käivitasime uued trammiprojektid. Tänaseks oleme me ainus erakond, kes on teostanud Tallinnas võimu kõik viimased neli aastat. Selle aja jooksul on uuendatud pea kogu ühistranspordiveerem, ehitatud Vanasadama trammitee, Putukaväil ja Vana-Kalamaja tänav ja paljud teised olulise mõjuga objektid.

Eelmise aasta kevadel, kui Keskerakond oli taaskord korruptsioonis süüdi jäänud ja kaotanud suure osa oma eestikeelsetest tipp-poliitikutest, saime varasema töö vundamendilt juhtida järgmist ajaloolist otsust ning tõusta linnapeaerakonnaks. 

Seegi tähistas uut ajastut. Mina sain valimisealiseks aastal 2004 ning selleks ajaks oli Edgar Savisaar juba olnud kolm aastat Tallinna linnapea. Ja sealt edasi 20 aastat järjest oli kõigi pealinna valimiste põhiküsimus, kuidas saata Keskerakond opositsiooni. See on nüüd tehtud ja järgmised valimised saavad keskenduda erinevate nägemuste sisemisele konkurentsile.

Viimase pooleteise aasta jooksul oleme võtnud ette väga ambitsioonika sihi koristada Keskerakonna järel tuba ära, tõhustada linnasüsteemi ning lahendada pikalt vindunud probleemid. Selle töö märksõnadeks on olnud ausus ja tõhusus.

Ausus ei ole ainult varastamise puudumine, ehkki see on kahtlemata avaliku võimu teostamise baashügieen. Aus juhtimine tähendab läbipaistvust spordiklubide rahastamisel, et toetuse suurus sõltuks objektiivsetest kriteeriumitest, mitte linnapea spordieelistustest. Aus juhtimine tähendab, et olulised otsused räägitakse ühiskonnas läbi enne nende langetamist. Aus juhtimine tähendab seda, et nendel valimistel on kõigil erakondadel valimistel taas võrdne mänguväli, sest linnapeaerakonda ei reklaami maksumaksja raha eest 40-pealine propagandateenistus, mis maksis linnale 4 miljonit eurot aastas.  

Tõhusus tähendab maksumaksja raha säästlikku kasutust. Oleme koondanud nende pooleteise aasta jooksul enam kui 200 ametikohta, suurendades seejuures linna poolt osutatavate teenuste mahtu. Vabanenud raha oleme suunanud haridusse ning esmakordselt maksame Tallinnas õpetajatele 100 eurot kõrgemat kuupalka kui riigipoolne miinimum ette näeb. Jah, struktuurireformid ei ole olnud lihtsad, aga see on väärtusvalik – kas tähtsustame haridust või linnabürokraatiat. 

Tõhus linn on ka meie suurim panus majandusarengusse. Tallinnas ei ole ettevõtjatele vaja maksta toetust – meil ei ole siin sellist turutõrget – vaid keskkonda, kus linn toetab investeeringuid. Madle Lippuse juhtimisel on linnaplaneerimine jõudnud täiesti uuele tasemele ning sellel aastal on planeeringuotsuste arv kolmekordistunud. See võimaldab erasektoril rajada kiiremini uusi kodusid ja töökohti, mis väljendub otseselt nii kinnisvarahinnas kui ka majanduskasvus. 

Tõhus linn on strateegiliselt juhitud linn. Aastate jooksul oli Tallinnas tekkinud juhtimiskultuur, kus linnavalitsus kulutas enamuse oma ajast üksikküsimuste lahendamisele ning suure pildi vaade puudus. Kõige valusam on selle mõju olnud haridusvõrgu planeerimisel. Mööname, mõni kriis võib linna tabada ootamatult. Hariduse puhul on aga kindel, mitme aasta pärast vajab täna sündiv laps kohta meie haridusasutuses. Vähem kui kümne aastaga lisandus Tallinna põhikoolidesse 7000 last, aga uute koolide ja lasteaedade rajamise asemel paisutati olemasolevaid. Seaduses sätestatud õpilaste ülempiir 24 last klassis muutus pigem erandiks ning niigi suurte koolide hoovid täitusid ajutiste moodulitega.

Just ebaadekvaatse haridusjuhtimise tõttu olid pealinna õpetajad eelmise aasta streigi ajal kõige häälekamad, sest nende koolipidaja ehk Tallinna linn on sundinud nad töötama ülerahvastatud koolides oma võimete piiril. 

Nüüd oleme jõudnud adekvaatse planeerimiseni – oleme loonud andmepõhise mudeli, mis ütleb, missugune on ühes või teises piirkonnas kooli- ja lasteaiakohtade vajadus nii täna kui tulevikus. Selle alusel on töös kolme uue kooli asutamine ning kaheksa uut lasteaeda. See võimaldas meil teha veel üks põhimõtteline otsus – nädala pärast alustavad esimesed klassid, kus esmakordselt 24 last klassis on tõesti piir, millest üle ei minda.

Keskerakondlik koolivõrgu ebaadekvaatne planeerimine on üks sümptom laiemast juhtimishoiakust. Mäletate, kuidas aastaid kuulsime Tallinna linnajuhtidelt, kuidas midagi ei saa. Küll teeks, aga kuidagi ei saa. Seadus ei luba. Valitsus on väga-väga paha. Ei ole linna ülesanne. Ressurssi ei ole. Lahendus eeldab aastatepikkust menetlust. Ootame riigipoolset ettekirjutust, enne ei hakka üldse liigutama. Ja nii edasi. 

See hoiak on mulle alati tundunud naljakas ja hale. Eesti suurim omavalitsus, mis suudab ühistransporti rahastada summas, mis ületab kogu Pärnu linna eelarvet, kurdab oma rasket saatust. Ja just seepärast ütlen mina: saame küll! 

Tasuta hooldekodukoht Tallinna eakatele – tegime ära. Liinipikendused teistesse omavalitsustesse ja ühtne Harjumaa pilet – leppisime kokku ja liigume. Vanalinnas öörahu tagamine – võtsime probleemsed kõrtsid pihtide vahele. Tallinna haiglate ühendamine – otsustatud. Üleminek eestikeelsele õppele – riigi kirumise asemel võtsime ise vastutuse.

Tulemusele orienteeritud linnasüsteem ei teki muidugi üleöö, ent uute kompetentsete inimeste lisandumise ja struktuursete reformide tulemusena liigub Tallinn jõudsalt, et „ei saa“ muutuks erandiks ning asenduks vastusega: „Saab muidugi, teeme ära!“

Loomulikult ei ole võimalik pooleteise aasta jooksul teha korda kõike, mis aastate jooksul vabakäigul tiksus. Just seetõttu on eelseisvad valimised olulise kaaluga, et sõnastada järgmised suured sihid ja saada neile ühiskondlik toetus. Selle visiooni kallal oleme viimastel kuudel päris tõsiselt vaeva näinud. Seda on teinud ka teised poliitilised jõud ning me saame hinnata, mida tallinlastele poliitikute poolt pakutakse.  

Reformierakonnast sel korral pikemalt ei oskagi rääkida. Pärast oma ebaõnnestunud suvegambiiti tundub nende valimiskampaania eesmärgiks olevat mitte valija kõnetamine värskete ideede ja kandidaatidega, vaid omaenda erakonna rahustamine. 

EKRE jaoks on Tallinna poliitika alati olnud võõrsil mängimine, mistõttu on nad otsustanud minna lihtsama vastupanu teed ning aidanud ennast Keskerakonna käevangu. Ei ole ühtegi hääletust Tallinna volikogus, kus EKRE ei toetaks Keskerakonda nii sõnas kui ka hääletusel. Mõistetavalt soovib EKRE saada Kõlvarti juhitud koalitsiooni, sest see on ainus viis üldse saada kas või mõni poliitiline ametikoht. 

Isamaa isegi ei varja, et Tallinn on nende jaoks pelk vahejaam: erakond vooderdab Urmas Reinsalu pesa, mille pealt Stenbocki lennata. Sarnase, aga tagasihoidlikuma ambitsiooniga liiguvad ka Eesti 200-lt „uudsuse“ teatepulga üle võtnud Parempoolsed, kes loodavad eduka pealinna kampaania tulemusena 2027. aasta valimisteks Riigikokku jõuda. 

Erinevalt neist erakondadest ei ole sotsiaaldemokraatide jaoks Tallinna linn hüppelaud kuskile mujale. Meie töötame Tallinnas ja Tallinna heaks. Oleme seda teinud viimased neli aastat ning oleme täis teotahet ja lähme valija ette konkreetse tegevusplaaniga, et järgmise nelja aasta jooksul teha Tallinna arengus järgmine arenguhüpe.

Loomulikult võtab neid valimisi tõsiselt Keskerakond. Selle erakonna jaoks on Tallinnas koalitsiooni saamine väga oluline, sest olles kaotanud eestikeelse valija toetuse üle Eesti, peavad nad vähegi arvestatava üleriigilise esindatuse tagamiseks 2027. aastal valitavas Riigikogus esinema Tallinnas ja Ida-Virumaa linnades tugevalt. Kuid peame ütlema, et Kõlvartile linnapeaamet meeldis ja ta ihkab seda tagasi. 

Saame järeldada, et neil valimistel pakuvad tõsiseltvõetavat valikut vaid kaks erakonda – sotsiaaldemokraadid ja  Keskerakond. See teeb tallinlaste otsuse neil valimistel samuti lihtsaks: kas hoiame ausa ja tõhusa linna kurssi meie juhtimisel või tuleb Keskerakonna ja EKRE liit.

Pole vaja pikalt meenutada, et Keskerakond on kolm korda korruptsioonis süüdi mõistetud. Nüüd tahavad nad taas võtta Tallinna võim enda kätte – ja seda Mihhail Kõlvarti juhtimisel, kes osales ühes neist kuritegudest. Tõsistes võlgades oleva erakonna laskmine linna rahakoti juurde suurendab tuntavalt korruptsiooniriski, mis realiseerus korduvalt Keskerakonna puhul ka palju parema finantsseisu juures. Aususega või õigemini selle puudumisega on Keskerakonna puhul kõik selge. Ent milline on Keskerakonna sisuline visioon Tallinnale?  

Kui Kõlvartilt küsiti hiljuti, mis on tema ambitsioon Tallinnale, ütles ta: „Muru peab olema niidetud ja mänguväljakud remonditud.“ Igati sümpaatsed mõtted linnaosavalitsuse tööplaani, aga Eesti pealinnale on sellest pisut vähe. Tõsi, just selliselt tegutses Keskerakond linnavalitsuses – tee pigem vähe, et süsteemid hädapäraselt koos püsiksid, ära suuri reforme ette võta, sest keegi saab pahaseks. Niida muru ja reklaami ennast linnameedias. Just selline on keskerakondlik keskpärasus.

Kui ma kuulsin Kõlvarti visiooni, tuli mulle silme ette Minsk. Minskil on rahvusvaheliselt kaks kuulsust: linn on väga autoritaarne ja nõukogulikus esteetikas perfektselt lühikeseks niidetud muruga. 

Mina arvan, et Tallinna siht ei peaks olema Minsk. Veelgi enam Tallinn ei saa ka rahulduda ambitsiooniga olla Eesti võimekaid omavalitsus, sest pealinnana, kuhu koondub majandus ja inimesed, oleme me seda niikuinii, lihtsalt muru niites. Tallinna ambitsioon peab olema pakkuda igas valdkonnas vähemalt Euroopa pealinnade parimat, aga mõnes valdkonnas ka maailma parimat sooritust.

Minu eeskujuks mitte Minsk, vaid Kopenhaagen. Erinevates rahvusvahelistes võrdlustes, mis hindavad linnaruumi kvaliteeti, kodude kättesaadavust, liikuvust ja sotsiaalse turvavõrgu toimimist ja rahvusvahelist atraktiivsust on just Kopenhaagen Euroopa edukamaid linnu. Selles linnas tahavad elada kohalikud, areneda rahvusvahelised ettevõtted ja töötada globaalsed talendid. See on ühtaegu sotsiaalselt sidus ja innovaatiline linn. Ausalt ja demokraatlikult juhitud linn.  

Just see võiks olla ka Tallinna ambitsioon – mitte olla vaid Eesti või Baltikumi parim, vaid sihtida oluliselt kõrgemale.

Kopenhaagen või Minsk – selles on valik minu ja Mihhail Kõlvarti vahel. Valik sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna vahel. Valik tuleviku ja mineviku vahel. 

Just sellest ambitsioonist lähtudes oleme pannud kokku oma valimisprogrammi ja sõnastanud kolm põhifookust järgmiseks neljaks aastaks.

Loomulikult on sotsiaaldemokraatide olulisim tähelepanu haridusel. Järgmise nelja aasta jooksul loome juurde 2000 koolikohta ja avame 8 uut lasteaeda.

Panustame ka hariduse sisulisele kvaliteedile. Eesti haridussüsteem on üks maailma parimaid ning Tallinnas on liialdamata maailma paremikku kuuluvad koolid. Möödunud õppeaastal kuulus erinevate rahvusvaheliste olümpiaadide Eesti koondistesse 37 Tallinna õpilast, kes tõid lausa 24 medalit. See on fantastiline!

Ent peame meeles pidama, et maailma parim haridussüsteem on selline, kus ükski laps ei jää maha. Kus ka kõige vaesema pere laps saab õppida parimas koolis. Uuringud näitavad, et hariduslik ebavõrdsus kasvab pealinnas, ka mujal Eestis, kiiresti ja parimate koolide kõrval on ka Eesti nõrgimad koolid samuti Tallinnas. Nii ei saa jätkuda, mistõttu tahame käivitada tervikliku arenguprogrammi, mis toetab nõrgemaid koole täiendava metoodilise ja rahalise ressursiga, sest võrdsed võimalused elus algavad iga lapse võimalusest omandada hea haridus. 

Lähiaastate fookuses on kahtlemata üleminek eestikeelsele õppele, mis tuleb viia läbi kvaliteetselt. See tähendab lisaks korralikule eesti keele oskusele ka aineteadmiste omandamist ja laste vaimse tervise hoidmist. Keskerakonna juhtimisel ei valmistatud koole piisavalt ette üleminekuks, mis ei ole ka üllatav, sest veel 10 aastat tagasi seisis Mihhail Kõlvart plakatiga “Käed eemale vene koolist!”. 

Viimase pooleteise aasta jooksul oleme tõsiselt pingutanud, et kvaliteeti tagada. Esimesed positiivsed tulemused on näha nii esimeste klasside kui ka lasteaedade puhul, aga neljandate ja vanemate klasside tulemuste nimel peab töö käima veel 2030. aastani. Uuest õppeaastast käivitame ülelinnalise seire- ja tugiprogrammi üleminekukoolidele, ent järgmiseks aastaks peame töötama välja koolikorraldusliku kava, et liikuda järkjärgult koosõppiva kooli mudeli poole, kus eri emakeelega lapsed ei õpi paralleelsüsteemides, vaid jagavad ühist ruumi. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. 

Suuname teravdatud tähelepanu ka laste ja noorte vaimsele tervisele. Ainult vaimselt terve laps saab keskenduda hariduse omandamisele. Seepärast laiendame meie kandidaadi dr Anne Kleinbergi poolt käivitatud Tallinna Lastehaigla Vaimse Tervise Keskust ning kahekordistame selle teenusemahu. Lisaks toome igal aastal koolidesse uusi psühholooge, vähendame koostöös Tallinna Ülikooliga nutiseadmete sõltuvuslikku kasutust ning rakendame uusi ennetusprogramme. 

Teise prioriteedina tahame teha arenguhüppe linnaruumi kvaliteedis ja liikuvuses. Tallinn on roheline linn ja meil on mitmekesine loodus, palju parem kui paljudes teistes Euroopa pealinnades, kuid siiski mis vajab hoolt ja kaitset arengusurve vastu. Seepärast loome Astangu ja Kakumäe kaitsealad ning laiendame Merimetsa kaitseala. Lisaks sellele rajame uusi parke – Hobujaama ja Veerenni pargid Kesklinnas, Klindipark Lasnamäel ning Putukaväila järgmise etapi. 

Jätkame suurte puude istutamisega erinevates linnaosades, et pakkuda kaitset kuumalainete ja tolmu eest ning parandada linnaruumi esteetilist kvaliteeti. 

Suurim väljakutse on muidugi autostumine. Tallinn koos ümberkaudsete valdadega kasvavad kiiresti ning täiendavad autod ei mahu meie teedele ära. Seepärast arendame nii rattataristut kui ka ühistransporti, loome jalakäijatele turvalist ruumi, et pakkuda linlastele autovaba alternatiivi. 

Normaalne, jalakäijasõbralik linnaruum on suures linnas võimalik vaid kvaliteetse ühistranspordi olemasolul. Meie sihiks on Euroopa parim ühistransport. Selleks viime lõpuni veeremiuuenduse, ostes uusi biogaasibusse, akutrolle ja tramme. Rajame uued trammiliinid Pelguranda ja Liivalaia tänavalt Kristiine keskuseni. Liinivõrgumuudatuste järgmine etapp on juba töös, et vastata paremini muutunud linlaste liikumisvajadustele. Koostöös riigi ja ümberkaudsete valdadega liigume ühise ühistranspordisüsteemi poole, milleks peagi Harjumaa ühispilet loob hea eelduse. Ja loomulikult peab Euroopa parim ühistransport jääma tallinlasele tasuta.

Viimaks, meie eesmärgiks on taskukohane Tallinn. Jah, Tallinnas on palju jõukust, nagu näeme ilusate uusarenduste kõrgeid korterihindu nähes. Ent unustada ei tohi, et suurele osale tallinlastest on kodu muutunud viimase kümnendi jooksul kättesaamatuks. Tallinna kinnisvara hinnatõus on olnud Euroopa üks kiiremaid ja linn peab selle adresseerimiseks hakkama süsteemselt tegutsema. 

Meie siht on, et Tallinna lapsi õpetav õpetaja, meie turvalisust tagav politseinik ja meie kodupoe teenindaja ning ülikooli lõpetav noorpere ei pea kolima Paldiskisse või Arukülla, sest nad ei saa endale Tallinnas korterit lubada. 

Koos ekspertidega olema kokku pannud kodupoliitika, mis koosneb kolmest komponendist. Esiteks, peame jätkama planeerimisprotsessi kiirendamisega, sest venivad menetlused tõstavad korterite hinda. Samal ajal asume sõlmima uusarenduste puhul kokkuleppeid, et teatud hulk kortereid liiguksid omavalitsusele üürikorterite pakkumiseks.

Teiseks, peame panema korteriühistutele renoveerimisel õla alla, et tõsta olemasoleva elamufondi kvaliteeti ning vähendada kodukulusid. Just seepärast näeme vajadust kompenseerida koostöös riigiga eakatele ja vähekindlustatud leibkondadele renoveerimismaksed, et saada protsessile ka Tallinnas hoog sisse. Jätkame ka ühistute toetamist kaugküttega liitumisel ja heitmevabale küttesüsteemile üleminekul, sest nii on võimalik vähendada kodukulusid. Uue meetmena soovime luua uue toetuse, et kaitsta haavatavaid leibkondi liigkõrgete elektrihindade eest. 

Kolmandaks, ning olulisimalt, soovime luua linnaettevõtte, kes hakkab koostöös erasektoriga tooma igal aastal turule uusi taskukohaseid üürikodusid. Selleks eraldame linnamaa ning viime linna poolt projekti ehitusloani, misjärel kaasame erainvestoreid uute kortermajade rajamise kaasfinantseerimiseks. Kaalume ka rahvaaktsia emiteerimist, et kaasata elamufondi arendamisse ka jaeinvestorid. 

Nõnda tekib esmakordselt Tallinna linnal esmakordselt läbimõeldud taskukohaste kodude programm, mis võimaldab järkjärgult järgmise nelja aasta jooksul lahendada süvenevat kodude kättesaadavuse probleemi. 

Head sõbrad!

Palju on viimase nelja aasta jooksul tehtud, aga see on alles algus. Ees ootab tõsine töö Tallinnale uue hoo andmiseks. 

Mul on hea meel, et Tallinna sotsiaaldemokraadid on selleks täna valmis rohkem kui kunagi varem. Meie nimekirjad on ülitugevad. Esiteks lähme me sel korral esmakordselt valimistele linnapea erakonnana. Nii toome valimistele kogemusega linnajuhid – Madle Lippus, Kaarel Oja, Julianna Jurtšenko, Karmo Kuri, Joosep Vimm ja mitmed teised. Meie kandidaatide seas on erakonna tipp-poliitikud nii riigikogust kui ka Euroopa Parlamendist: aitäh, et tulete appi, teie tugi on ülioluline.  

Ja mis siin salata: meil on neil valimistel panna välja kõige rohkem uusi kandidaate. Inimesi, kes on tõestanud ennast oma elualadel ning on nüüd otsustanud tulla kohaliku elu edendama poliitilise tasandil. Rasmus Rask, Marian Võsumets, Ülle Ernits, Ewert Sundja, Maarja Kangro, Anne Kleinberg, Martin Saar, Tiina Jõgeda, Peeter Vihma, Piret Räni, Ivan Lavrentjev, Maris Jesse, Helene Vetik ja paljud, paljud teised. Nii suur hulk uusi liitujaid tähendab, et inimesed toetavad neid muutusi, mida me oleme ellu viinud, ning usuvad meie missiooni ehitada Tallinnast üht maailma ägedaimat pealinna. 

Järgmise 50 päeva jooksul me töötunde ei loe, sest kaalul on Tallinn. Ja kui kaalul on Tallinn, on alati kaalul ka Eesti. Teeme kõik endast oleneva, et viia tallinlasteni arusaam, et Kopenhaagen on küll ajalooliselt kaugem, aga palju mõnusam koht kui Minsk. Et sotsiaaldemokraadid on see erakond, keda tasub neil valimistel Tallinnas usaldada, sest meie viime oma pealinna edasi. 

Head sotsiaaldemokraadid! Me teame, mida tuleb teha. Me teame, et see on võimalik. Teeme ära!