Kadri Kõusaar: meid on vaja sundida. Selleks et ühiselt elada, mitte ühiselt hävida

Nüüdne asjade kulg on tõestanud, et ühiskonnana pole me küpsed õilsateks printsiipideks, nagu vabatahtlikkus ja ühine hüve, kirjutab sotsiaaldemokraat Kadri Kõusaar Eesti Päevalehes.

Kuhu on Eesti ühiskond koroonapandeemias omadega jõudnud? Justkui kaks sikku on eri leerid teineteisega vastamisi purdel, mille all voolab mäslev jõgi. Ühel pool rindejoont on vaktsiinivastased (või skeptikud – mis on justkui nutikam versioon, aga praktikas teeb sama välja), teisel pool vaktsiinipooldajad. Teisalt on vaktsiinid kõigest märk.

Vaktsiinivastasusse suunatakse oma pettumus ja frustratsioon kogu ühiskonnakorralduse pärast. Ilmajäetus on hakanud ajama üle ääre. Pettumus selles, et on palgavaesus ja ebavõrdsus. Et suletakse maapiirkondade elutähtsaid teenuseid. Et raiutakse maha tervisejooksumetsi ja konverteeritakse majandustoodeteks isegi looduskaitsealu. Et eelarvetasakaal on olulisem kui kõik muu, sealhulgas inimeste vaimne ja füüsiline tervis, laste huviharidus, vabakutseliste loojate igavene unistus omada tervisekindlustust. Et Ettevõtja (suure tähega) on A ja O, ainus väärtuse looja. Justkui haritud ja terved ettevõtjad lihtsalt kukuksid taevast alla, täiesti valmis ja haritud, ilma kellegi teise panuseta. Tühja need arstid, õed, hooldajad, päästjad, tuletõrjujad, õpetajad ja treenerid. Ei saa ju ometi nende palkade kasvu katteks nõuda ettevõtete jaotamata kasumi tulumaksu, mis on Euroopas standard. Ja investeeringuteks või rendiks kortereid kokku ostev suurfirma on kinnisvaramaksust samadel alustel vabastatud nagu oma ainsas kodumajas elav pensionär. Õiglane?

Kirjanik Kivisildnik (kellest on saanud EKRE ridades võitleja) on juurutanud tabava väljendi: miljoni vaese maa. Euroopa kontekstis see nii ongi. Aga kas ka miljoni vaimult vaese maa? Lame maa selle lausungi kõikides tähendusnüanssides? Kuhu saaks oodatult sulada tervisesmuuti MMS-ist ja ivermektiinist. Natuke ka astelpajumarju, sest paar astelpajumarja katab päevase C-vitamiini vajaduse, ja rohkem ju koroonatõrjeks vaja pole.

Kui nii võtta, helbime kollektiivselt neid vilju, mida on paarkümmend aastat hoogsalt külvatud – ükskõik, kummas leeris oleme. Või vaatame kaklust pealt kusagil tagapool.

Kui neoliberalism eeldab, et igaüks ise vaatab, kuidas hakkama saab, ja igaüks on oma õnne (või tervise) sepp, siis miks eeldada, et vabatahtliku vaktsineerimise puhul tõuseks ühtäkki püünele ühine hüve ja vastutus. Ise ju tean, mis teen. Olen ise otsustaja ja mitte osake lambakarjaimmuunsusest.

Kaks sikku on purdel vastamisi ja kannatavad mõlemad. Ainus võimalus vältida kuristikku prantsatamist, on leida kompromiss. Solidaarsus. Leppimine. Kui loosunglikult see ka ei kõlaks.

Just solidaarsus – kõigi nõusolek ühise eesmärgi nimel pingutada ning, khm, usaldada – on see, mis on viinud Põhjamaad kõrge vaktsineerimistasemeni ja piirangute kaotamiseni.

Eesti on aga Ida-Euroopa riikidega samas olukorras – lihtsalt ei usaldata, mida ülevalt poolt soovitatakse. Ja ehk tahtmatult lisas õli tulle ka meie õiguskantsler, kes on mitu korda rõhutanud vaktsineerimise vabatahtlikkust. Ent rõhk poleks pidanud olema mitte vabatahtlikkusel, vaid sellel, mida saab igaüks elude säästmiseks ja päästmiseks teha; et ei kummitaks olukord, kus triviaalne meditsiiniline probleem, nagu näiteks pimesoole lõhkemine või erakorraline keisrilõige, lõpeks surmaga, sest saada pole kiirabiautosid või operatsiooniarste.

Nüüdne asjade kulg on paraku tõestanud, et kollektiivselt, ühiskonnana pole me sellise õilsa printsiibi jaoks nagu vabatahtlikkus, ühine hüve lihtsalt küpsed. Meid on vaja sundida.

Samuti on probleemiks kogu teema politiseeritus – just see, et ei koonduta ühtselt ühise vaenlase, koroona vastu, vaid leidub poliitilisi jõude, kes lõikavad profiiti selle pealt, et külvata kahtlusi.

Sellele kõigele ei aita kaasa peaministri uitlev juhtimisstiil ja eluvõõrus. Kaja Kallasel näib kahjuks puuduvat sisuline autoriteet, et see eskaleerunud olukord lahendada. Ta oleks nagu filminäitleja, kes on torgatud rolli, kuhu ta tegelikult ei sobi, ja see paistab välja.

Tegelikult ootaksin praeguses olukorras mingit julgustavat sõnavõttu meie presidendilt – kes peaks ju olema see moraalne majakas, mis võiks plinkima hakata, kui tigeduse foon punasesse viskab ja võib sellega ka midagi tõeliselt ohtlikku kaasa tuua. Esimesed märgid on juba kohal, kui mõtleme muusik Jaak Aheliku üleskutsele kiusata kassapidajaid või kellegi teise üleskutsele tungida haiglatesse ja segada koroonaosakondade tööd.

Eliit-vaktsiiniskeptikud

Üks huvitav grupp on ka eliit-vaktsiiniskeptikud ehk muidu haritud ja lugupeetud inimesed, kes on igapäevatöös näiteks finantsspetsialistid, kuid on koroonaolukorras kaotanud võime arve tõlgendada. Näiteks tõlgendada seda, kuidas suhestuvad vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimesed meie haiglates. Eestis on see suhe umbes 70 : 30 ehk 70% raskelt koroonat põdevaid inimesi on vaktsineerimata ja 30% vaktsineeritud. Riikides, kus on jõutud vaktsineerimisega kaugemale, on see suhe 80 : 20.

Tsiteerin ERR-is kõnelenud Tartu ülikooli kliinikumi juhatuse liiget, anestesioloogia ja intensiivravi professorit Joel Starkopfi: „Väga selgelt näeme, et intensiivravi vajajate hulgas on ülekaalus vaktsineerimata haiged. Väga selgelt. Kui me peaksime haiglas tegelema ainult nende ravijuhtudega, mis tekivad vaktsineeritutel, siis meil oleks tavapärane rahulik töörütm. Me saaksime nende haigetega rahulikult oma tavapärases rutiinis hakkama. Vaktsineerimata inimeste koormus haiglaravile on tõsine probleem.”

Aga eliit-vaktsiiniskeptik ei taha kuulata Starkopfi ega teisi tegevarste ja -teadlasi, vaid näiteks lähtub ühest kunagi molekulaarbioloogias magistrikraadi kaitsnud fotograafist. Pole mingit loogilist põhjust, miks täiesti teisel elualal tegutsev inimene peaks olema allikana usaldusväärsem kui peavooluarstid ja teadusnõukoja liikmed, kes on oma erialal aastaid töötanud ja kogemust ammutanud. Aga just nimelt süsteemi usaldamatus on see, mis ühendab eliit-vaktsiinivastast tavalise vaktsiinivastasega, kelle taga võib peituda harimatus, hirm, pettumus, või kõige selle kokteil. Küll aga on eliit-vaktsiinivastased tänu oma staatusele arrogantsed ja enesekindlad, justkui annaks kompetents aktsiaturgudel pädevuse ka meditsiinis või viroloogias.

Ent tuleme tagasi mäsleva jõe kohale.

Eilseks jõudis Eesti nakatamisnäidult maailmas esikohale. Kuidas edasi? Nüüd, kui nagunii on juba liiga hilja.

Kas võiks üks pool pakkuda kompromissina rohkem sotsiaalseid toetusi, nii rahalisi kui ka rahustavaid (näiteks tõsisemate vaktsiinitüsistustega tegelemiseks), ja teine pool end tänutäheks ikkagi ära vaktsineerida? Sest ühine huvi on meil ju olemas: ühiselt elada, mitte ühiselt hävida.

Kadri Kõusaar: meid on vaja sundida. Selleks et ühiselt elada, mitte ühiselt hävida