Keset hapukurgihooaega ja sooja suve on Tartus puhkenud vaidlus prügiveo hinna ümber.
Prügi ja kõik selle ümber tekitab alati emotsionaalseid vaidlusi, sest tegelikult on sellega kogu
aeg mingi jama ja vahet pole kas räägime eelmise sajandi alguse Chicagost või selle sajandi
alguse Tallinnast või tänasest Tartust. Prügimaailmas liiguvad alati ka suured ja pisut
kontrollimatud rahad ning see teadupärast ei haise.

Eesti Ekspressis ilmunud lugu tõstatas kahtluse, et tartlased võisid saada uue prügivedajaga
kuni miljonilise lisamakse teenuse kallinemise näol. Praeguse vedaja konkurent esitas
vastava kaebuse rahandusministeeriumile, kes ka varmalt algatas väärteomenetluse.

Eestis on täna olmejäätmete turul sisuliselt alles kaks suurt tegijat – üks neist oli varem
Tartus käitleja ja peale viimast hanget alustas teine. Tundub normaalne konkurents. Kord on
Vestmann peal ja kord Piibeleht.

Ilmajääja sisuliselt süüdistab täna uut vedajat kunstlikus hinnatõusus, kuid kui mälu ei peta,
siis tähelepanu väärib see, et eelmisel hankeperioodil rakendas ta ise sama põhjendust
hindade liigutamiseks. See saaga viitab minu meelest pigem konkurentsile valdkonnas, kus
iga leping on oluline ja Tartu suurune linn on ettevõtetele väga huvipakkuv. Tartlased sorteerivad
hästi ja ootasid hinnalangust, kuid langevaid numbreid pole keegi veel näinud.

Mõlemad turuosalised tunnevad süsteemi hästi ja ikka püüavad seda enda kasuks painutada.
See on ka loomulik ja eriti äge, kui konkurent peab avalikkuse ja riigiameti ees aru andma.
Kahjuks ei midagi uut siin ilmas ja ikka püütakse reegleid pisut painutada.

Ei mäleta ka seda, et prügihind oleks kunagi olnud täiesti stabiilne kogu hankeperioodi.
Hinnad ongi ajas muutunud – näiteks läbi tarbijahinna indeksi tuleb alati muutus sisse. Saan
ka aru, et linnavalitsus peab prügihankes mingi mahukaalu numbri ette panema, mille
ümber see tänane vaidlus justkui käib. Vastasel korral läheb ju kogu hange väga mitmeti
tõlgendatavaks ja selle hindamine veelgi vähem hoomatavaks. Küsimus on tihti sentides, kuid
prügi on mahuäri ning sentidest saavad suured summad.

Aga las see prügi ja tema kaal ning muud tehnilised detailid praegu jäävad, sest siit kerkibki
minu meelest palju laiem probleem – igasugu teenuste ja sealhulgas prügimajanduse hindade
kujunemine, aga ka kogu linnaeelarve kulud ning tulud peavad olema läbipaistvad ja
inimestele arusaadavad.

Praegu see nii ei ole ning kui linlane ei mõista, miks prügiveo eest tuleb maksta rohkem kui
varem, võib see tekitada usaldamatust nii linna kui ka teenusepakkujate suhtes. Prügihinda
saab ja tulebki nüüd kiiresti paremini lahti seletada, et vähendada segadust ja suurendada usaldust.

Hetkel on pall visatud rahandusministeeriumi lauale, et vaadata ja hinnata kas kuskil on
tehtud vigu ja vast sealt tulevad ka adekvaatsed vastused. Nende baasil saab kindlasti hinnata
asja formaalset ja juriidilist külge, kuid sisus huvitab inimesi lõpuks teenuse maksumus täna
ja homme, mitte see, kes kellele ära paneb. Võib alati muidugi välja selgitada, kas mõne
valemiga on eksinud Jaan või Juhan, kuid pigem peaks olema eesmärk saavutada olukord, kus
edaspidi osatakse selliseid vaidlusi vältida. Sellest teadmisest oleks päriselt kasu.

Aga igapäevaste teenusetarbijate usaldusele on pandud igatahes tugev löök ja linnajuhid peaks
praegu päikesevannide asemel kiiresti tegelema kogu selle temaatika selgitamisega
linnarahvale, sest see puudutab paljusid ja hetkel on õhku visatud kahtlus, et linnarahvalt on
prügiga koos ära veetud üks pisike miljon ja sellises kuumas keskkonnas haiseb isegi tavaline
prügi eriliselt.

Kajar Lember: haiseb või ei haise? Tartus on koos prügiga rahvalt ära võetud üks pisike miljon