Kirjutasin eile õhtul arvamuslugu, miks ei peaks riigikogu täna toetama Tõnis Möldrilt saadikupuutumatuse äravõtmist. See jäi saatmata, sest soovisin veel pisut sideandmete teemalist infot uurida ning nüüd on selleks looks juba hilja ja argumente kõlanud piisavalt.
Aga mul on hea meel, et on hilja. Viimastel aastatel on sideandmete kasutamine õiguskaitses üha rohkem tähelepanu saanud. Keegi ei vaidle vastu, et kuritegusid tuleb uurida ja süüdlased vastutusele võtta. Kuid küsimus on selles, kuidas seda tehakse ja kas potentsiaalse kuriteo tõendamiseks tehtav on proportsionaalne ja mõistlik.
Sideandmed on ülitundlik info
Lisaks sideandmed ise – info selle kohta, kes kellega, millal ja kui tihti suhtleb – võivad esmapilgul tunduda süütud. Kuid tegelikkuses joonistub neist välja inimese elu muster: tema kontaktid, harjumused, liikumine. See ei ole lihtsalt tehnilise info ülevaatamine, vaid jälitustegevus. Olen oma kogemuse põhjal näinud, kui suur kaal võib olla sellistel andmetel. Kui neid kasutada kontekstist välja rebituna või piisava kontrollita, võivad need luua muljeid, mis ei vasta tegelikkusele. Ja halvemal juhul võivad need mõjutada otsuseid, millel on inimese elule mõju.
Samamoodi tundub olevat ka Tõnis Möldri kaasuse puhul: jälitades „ei tunta“ taas ära näiteks jälitatava vestluspartnereid. Vahet pole, kas ta on eelmine peaminister või tulevane siseminister. Aetakse mingit häma, et isegi kui oleks ära tuntud, siis neid inimesi ei peagi jälitusest teavitama, kuna keegi pole nende eraelu riivanud. Ja nii edasi.
Me ei tohi jõuda olukorda, kus iga kontakt või telefonikõne võib hiljem saada kahtluse aluseks. Õigusriik ei toimi eeldusel, et igaüks on potentsiaalne süüdlane. Vastupidi – riik peab tõendama süüd, mitte inimene oma süütust. Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et sideandmete kogumine ja kasutamine peab olema rangelt piiratud. See ei ole juhuslik soovitus, vaid põhimõte, mis kaitseb meid kõiki. Küsimus ei ole ainult õiguses, vaid usalduses õigussüsteemi ja riigi vastu.
Piiri tõmbamine valmistab raskusi
Tänane arutelu nn Möldri kaasuse ümber näitab samuti, kui tundlik on piir õigustatud uurimise ja liigse sekkumise vahel. Avalikkus näeb sageli vaid killukesi infost – katkestatud konteksti ja üksikuid detaile –, mille põhjal kujunevad kiirelt hinnangud. Kui selliste juhtumite puhul toetutakse ulatuslikult sideandmetele, tekib paratamatult küsimus: kas me näeme tervikpilti või ainult selle varju? Õiglane menetlus eeldab, et andmeid ei tõlgendata meelevaldselt ega kasutata viisil, mis loob eksitava narratiivi.
Nii mõnigi õigusspetsialist on rõhutanud, et sideandmete kasutamine peab olema kooskõlas rangete õiguslike kriteeriumidega. Ja küsimus ei ole ainult selles, kas andmeid kogutakse seaduse alusel, vaid ka selles, kas nende kasutamine on proportsionaalne ja põhjendatud iga konkreetse juhtumi puhul.Tekib oht, et õiguskaitseorganid hakkavad toetuma mugavatele, kuid sisuliselt nõrkadele tõenditele – andmetele, mis vajaksid rohkem konteksti ja kriitilist tõlgendamist.
Tagajärjeks on suletud ühiskond
Kui inimesed tunnevad, et nende suhtlus ja liikumine on pideva jälgimise all, hakkab kaduma julgus vabalt suhelda ja arvamust avaldada. See ei ole enam avatud ühiskond. Me peame leidma tasakaalu ja riigikogu tänane otsus sunnib ametkondi päriselt sellesse teemasse süvenema ning loodetavasti tekivad arutelud, millel on ka seadusi puudutav tulemus.
Lõpuks ei ole asi ainult mõnes kaasuses ega ka seadustes. Ega ka selles, kas riigikogu liige saatis kaarte jõuludeks või valimisteks. Küsimus on selles, millist õigusriiki me tahame. Kas sellist, kus inimesed tunnevad end kaitstuna, või sellist, kus nad tunnevad, et neid jälgitakse? See piir on õhuke, sest õige hõlma ei hakka keegi ja süütuse presumptsioon ei näi olevat siinmail kuigi hästi kehtiv põhimõte. Ja just seetõttu peame me sellest rääkima – enne kui on liiga hilja. Millal siis veel tuleks parem hetk, kui mitte praegu?