Viimastel kuudel on Eesti poliitilises debatis jäänud kõlama üks lihtne loosung: kärbime miljardeid ja majandus hakkab kasvama. Paraku ei tee loosung veel majanduspoliitikat.
Kui riigieelarve puudujääk on ligikaudu kaks miljardit eurot, siis lubadus samaaegselt makse alandada, miljard eurot vähem koguda ja kolm miljardit kärpida ei ole tõsiseltvõetav majandusplaan. See on matemaatiliselt ja poliitiliselt vastuoluline. Sellises mahus kärpeid oleks võimalik teha vaid pensionide, tervishoiu, hariduse ja julgeoleku arvelt. See ei ole Eesti tee.
Juba täna näeme, et alumiste detsiilide palgad ja pensionid ei jõua meie hindadele järgi. Toidupoes, apteegis ja kommunaalarveid makstes ei tunne inimesed, et majandus kasvab. Kui riik vastaks sellele murele veel suuremate kärbetega, suureneks ebaõigluse tunne veelgi.
OECD uuringud kirjeldavad üsna selgelt, mis juhtub ühiskondades, kus inimesed tunnevad, et neil läheb majanduslikult halvemini, et reeglid ei kehti kõigile võrdselt. See on pinnas parempopulismi tõusuks. Nende edu ei sünni tühjalt kohalt – see sünnib ebakindlusest. Mõni poliitik saab küll hetkeks öelda, et hoidsime raha kokku, kuid ühiskonna usaldus maksab lõpuks palju rohkem.
See ei tähenda, et avalikku sektorit ei tohi kriitiliselt vaadata. Loomulikult tuleb küsida, kus on dubleerimist, aegunud protsesse ja mõttetut bürokraatiat. Samas ei ole õhuke riik automaatselt tõhus riik.
Minu hinnangul on Eesti peamine küsimus mitte see, kuidas riiki väiksemaks teha, vaid kuidas panna majandus kiiremini kasvama nii, et sellest võidaks kogu ühiskond.
Vastus algab usaldusest investeerimiskeskkonda. Mitte juhuslikest toetustest, vaid eelkõige teadlikust ettevõtluspoliitikast sh tööstuspoliitikast. Riik peab selgelt sõnastama valdkonnad, kus Eestil on võimalik maailmas läbi lüüa, ja looma nende ümber tugeva ökosüsteemi.
Täna on üks käegakatsutavamaid võimalusi kodumaine kaitsetööstus. Me investeerime kaitsesse miljardeid eurosid. Küsimus on, kui suur osa sellest rahast jääb Eestisse. Kui ostame võimalikult palju välismaalt, liigub raha koos töökohtade, teadmiste ja maksutuluga riigist välja. Kui arendame siin droone, laskemoona, sensortehnoloogiat, küberlahendusi ja nende ümber tekkivaid allhankeahelaid, siis väärindame sama raha kohapeal. See tähendab insenere, tehaseid, eksporti ja kõrgema lisandväärtusega töökohti.
Majanduskasvu loogikast ei saa Eestis rääkida ilma energeetikata. Me võime vaielda maksude, kärbete ja toetuste üle, kuid kui elekter on kallis ja ettearvamatu, ei tule siia ei uut tööstust ega kõrgema lisandväärtusega tootmist. Ükski investor ei tee kümnete miljonite eurode suurust otsust riigis, kus energia hind kõigub nagu börsikasiinos.
Ausalt öeldes ei ole ma olnud suur taastuvenergeetika eelisarendamise patrioot ning soovin nö kirjut energiabilanssi, kus oleks ruumi erinevatele tootjatele . Kuid täna oleme olukorras, kus tuleb jätta emotsioonid kõrvale ja vaadata excelit. Pikas perspektiivis ei paista Eestile taskukohast ja konkurentsivõimelist energiat tagavat lahendust ilma suuremahulise tuuleenergiata. See ei tähenda ainult tuulikuid põldudel või meres, vaid kombineeritud energiasüsteemi: tuul, päike, juhitavad võimsused, salvestuslahendused ning tugevad ühendused naaberriikidega. Just jõuliselt arenev salvestusvõimsus muudab odava taastuvenergia kasutatavaks ka siis, kui tuul parasjagu ei puhu. Pole lihtsalt teist reaalset varianti. Põlevkivi reeglina turule hinnaga ei pääse ja tuumajaam on määramata kauguses. Kui me ennast kiirelt liigutama ei hakka, siis ostame varsti energiat Leedu tuulest, mis võiks tegelikkuses teenida tulu ka Eesti kohal.
Sellisel mudelil on lisaks majanduslikule mõõtmele ka julgeoleku- ja regionaalpoliitiline väärtus. Usun, et hajutatud energiasüsteem, kus tootmine ja salvestus paiknevad üle Eesti, on kriisides vastupidavam kui mõne üksiku suure keskse tootmisüksuse peale rajatud mudel. Samal ajal loob see investeeringuid ja töökohti väljaspool pealinnaregiooni. Kui kohalik omavalitsus saab osa tuulepargi tulust, kui selle ümber tekivad hooldusettevõtted, salvestuslahendused ja uued tööstused, ei ole tegemist enam pelgalt energiaprojektiga, vaid regionaalarengu projektiga.
Lõppkokkuvõttes ei küsi majandus, milline energialiik kellelegi emotsionaalselt rohkem meeldib. Majandus küsib, milline kombinatsioon tagab järgmise 20–30 aasta jooksul kõige madalama keskmise hinna, suurima varustuskindluse ja piisava tootmisvõimsuse Eesti tööstuse kasvuks. Praeguste andmete põhjal viib matemaatika meid üsna selgelt järelduseni, et tuuleenergia koos salvestuse ja tugevate ühendustega peab saama Eesti energiasüsteemi põhitalaks.
Sama loogika kehtib geenitehnoloogia, tervisetehnoloogia ja rohetehnoloogiate puhul. Eesti geenivaramu on maailmas ainulaadne eelis. Kui seome selle targalt tervishoiusüsteemi, teaduse ja ettevõtlusega, võib sellest kujuneda uus ekspordisektor. Majanduskasv ei sünni ainult madalamatest maksudest, vaid uutest toodetest ja teadmistest.
Riigi ülesanne on taastada inimeste usk, et aus töö viib edasi ja et riik seisab nende kõrval, mitte ei taandu kõrvale. See ongi sotsiaaldemokraatliku poliitika tuum – turumajandus koos tugeva ühiskondliku kindlustundega.
Eesti ei vaja Ladina-Ameerika stiilis mudelit, kus õhuke riik jätab nõrgemad omapäi ja ühiskond kihistub sünnipäraseks loteriiks. Sellises ühiskonnas kasvab populism, andekad inimesed lahkuvad ja majandus muutub keskpäraseks.
Me vajame riiki, mis suudab korraga tagada julgeoleku, investeerida teadmistesse ja hoida ühiskonna sidusana. Jah, see tähendab ka ausat arutelu maksude üle. Kui tahame kvaliteetset haridust, toimivat tervishoidu, tugevat kaitsevõimet ja kaasaegset tööstust, ei saa me teeselda, et kõige selle saab kätte väiksema maksukoormuse ja miljardiliste kärbetega.
Küsimus tuleb asetada teistpidi, ehk väljakutse pole selles, kuidas riiki õhemaks lõigata. Vaid hoopis selles, kuidas ehitada riik, mis suudab oma inimesi kaitsta, neile võimalusi luua ja panna Eesti majandus päriselt kasvama.