Kliimaministeerium otsustas, et kuna maapiirkondade elukondliku kinnisvara toetuse eelarvest jäi 580 000 eurot „üle“, siis suunatakse see ministeeriumi enda tööjõukulude katteks. No kuulge – see on ausalt öeldes ikka piinlik. Isegi väga!

Minu arusaamise järgi jäi see raha nö üle, ainult seepärast, et toetuse tingimused olid liiga keeruliseks aetud ja inimesed ei osanud ega saanud seda kasutada. Selle asemel, et süüd rahulikult analüüsida ja tingimusi parandada, keeratakse toetus lihtsalt palgarahaks, mis oli juba “ammu ja struktuurselt puudu”!

Parim põhjendus, et ehituskulud olid „äkki väiksemad“ või mõni töö asendus millegi muuga, on täiesti naeruväärne. Eestis ei ole juba aastaid olnud olukorda, kus ehituskulud järsku odavamaks läheksid. Selline jutt sobiks muinasjuturaamatusse aga mitte palgafondi suurendamise põhjendamiseks.

Ja tahaks ka öelda, et igasugu prioriteedid on kunagi paika pandud ja toetus on mõeldud toetuseks. See on mõeldud maapiirkonna inimestele, mitte ministeeriumi ametnike palkade lappimiseks. Kui palgaraha napib, tuleb ausalt öelda, et planeeriti valesti, mitte nihverdada toetusraha arvelt.

Niisugune ümbertõstmine õõnestab märgiliselt usaldust kogu riigi rahakasutuse vastu. Ei erine minu meelest kuidagi ägedatest Tervisekassa suvepäevadest, kus isegi ratsionaalselt ja ausalt põhjendades võiks ju tulemus isegi aktsepteeritav olla. Mingi “struktuurse puudujäägi”, mis oli planeeritud, jutt on ikka mage.

Täna on ülejääk „õnnelik juhus“, siis homme võib juba igast toetusmeetmest saada ametniku palgarida. Plaanimegi rohkem, siis pärast hea ümber tõsta. See ei ole enam eelarve juhtimine, vaid väiklane trikitamine. Ei saa kōrvaltvaatajana aru, kuidas see võimalik on.