Kui valimiskampaania võtted muutuvad inetuks, inimlikkust pisendavaks ja ebaeetiliseks, siis pole imestada, kui seesuguseks muutub ka Tartu linna juhtimine nelja järgneva aasta jooksul. Tartu senist poliitilist kultuuri iseloomustab koostöö kõigi volikogu fraktsioonide vahel ning lugupidav suhtumine oponentidesse. Samas ilmub aina enam märke, et mitmel esimest korda volikokku pürgijal on poliitika tegemisest teistsugune arusaam. Sellele vastupidi liikuvale kampaaniale tuleb kohe teha lõpp, sest vastasel korral muutuvad vihkamine ja kitsarinnalisus Tartu poliitika uueks normaalsuseks.
On kurb, et just mitmed esimest korda kandideerivad inimesed, eeskätt Isamaa liikmed Sandra Laur ja Kris Kärner on võtnud oma kampaaniat teha konkureerivate erakondade kandidaate halvustades, alavääristades ning Kärneri puhul ka otsesõnu ähvardades ning vägivalda õhutades. Sellised sõnavõtud noorte poliitikasse pürgijate suust on seda ohtlikumad, et neile platvormi andvad erakonnad võimaldavad seesuguse poliitika levikut ja loomulikustamist.
Isamaa suhtumine noortesse on alandav
Isamaa senine reaktsioon on pehmelt öeldes kummaline: erakonna Tartu piirkonna juht Kaspar Kokk tõdes pärast vestlust Kärneriga, et tegu on aruka noormehega, ning linnapeakandidaat Tõnis Lukas ütles Facebooki-kommentaaris, et „see on uus poliitika“. Selline uus poliitika Tartusse ei sobi. Erakond Isamaa peab võtma seisukoha: kas lõpetada koostöö Kris Kärneriga või võtta vaikimisi omaks nende nimekirjas kandideeriva Kärneri ebainimlikud seisukohad. Kuidas läheb kokku Isamaa lipukirjaks olev eesti keele ja kultuuri hoidmine Kris Kärneri ropendamise ning mõtlematu kõnepruugiga ja väärikas juhtimine Sandra Lauri poliitilise selgrootusse ja toksilisusega?
Mida lugeda välja Isamaa poliitikute sõnadest, et nii püüavad nende vastsed poliitikud Kris Kärner ja Sandra Laur noorte hääli? Kas Isamaa nägemus Eesti tulevikust on vihkav, kitsarinnaline ja äärmuslik? Selline suhtumine Eesti noortesse on alandav. Tulevikku aitab noortel Eestiga siduda hoopis vastupidine: viha ja vägivalla puudumine, võimalus kasutada oma täit potentsiaali.
Kuidas teha poliitikat?
Poliitikat saab ning tuleb teha ilma vahkviha, kitsarinnalisuse ja rumalate rünnakuteta. Nii ajaloolised kui ka äsjased sündmused kas või Ameerika Ühendriikides näitavad, et vägivalla õhutamine võib viia tegeliku vägivallani. Ideed ja sõnumid kannavad, kui poliitik nende eest usutavalt ja ausalt seisab. See on mitte ainult võimalus pääseda püünele, vaid ka suur vastutus. Vastutus teha maailma ning inimeste elu paremaks.
Marju Lauristin sõnastas hiljutisel kohtumisel praegusaja poliitika kvintessentsi, mida tasuks meeles pidada kõigil kandideerijail: peame tooma rohkem inimlikkust tehislikkuse ajastusse. Iga poliitik peaks selle eest seisma. Ajal, mil tehnoloogia, poliitikute ja maailmavaateliste gruppide esindajate sõnavõtud ning kõlakambrid sotsiaalmeedias järjest enam inimesi üksteisest võõrandavad, tuleb seista teistsuguste väärtuste ja maailmapildi eest. Ideoloogiast olenemata. Võtame enne aktiivseimat kampaaniaperioodi veel korraks aja maha ning mõtleme: missugust juhtimist soovime omavalitsuses näha järgnevate aastate jooksul? Poliitikute käitumine ja sõnad enne valimisi annavad selleks omajagu mõtlemisainet. Kui soovime näha eetilist juhtimist, nõudkem eetilist kampaaniat.
Karl Pütsepp on emakeeleõpetaja ja endine Tartu Linnavolikogu liige