See on vägev retoorika, Urmas! Mihhail Kõlvart ja teised keskerakondlased on aastaid ajakirjandust kritiseerinud ning nüüd on Tallinna koalitsioonipartner selle vektori sujuvalt üle võtnud. Kui oma otsuseid ei ole võimalik sisuliselt kaitsta või veenvalt põhjendada, siis tuleb suunata kriitika nende poole, kes probleemi esile toovad.

Kuid milles Isamaa toetus Ukrainale tegelikult väljendub?

Reinsalu kasutab suuri sõnu: „kohtusime“, „arutame“, „valmistame ette“, „soovitasin“. Konsultatsioonid ja ettevalmistus on kahtlemata vajalikud. Moraalne ja poliitiline toetus samuti. Kuid nendest üksi ei piisa. Ukraina ei vaja üksnes häid soove ja kohtumiste protokolle. Toetust mõõdetakse otsuste, rahaliste vahendite ja reaalse panusega.

Isamaa, pane oma sõna maksma

Isamaa linnapea ettevalmistatud Tallinna eelarves on Ukraina toetusprogrammile võrreldes eelmise aastaga ette nähtud 50 000 eurot vähem – ligi 20% vähem. See ei ole tõlgendus ega infooperatsioon, vaid konkreetne eelarveotsus. Arutada on tore, kuid ilmselt võtaksid ukrainlased oma linnade ülesehitamiseks vastu pigem 50 000 eurot kui sooviksid järjekordset arutelu.

Isamaa linnapea ettevalmistatud Tallinna eelarves on Ukraina toetusprogrammile võrreldes eelmise aastaga ette nähtud 50 000 eurot vähem – ligi 20% vähem.

Muide, 50 000 eurot on ligikaudu ka ühe poliitnõuniku aastane tööjõukulu. Isamaa ja Keskerakond on selle aasta eelarvesse lisanud lausa 21 sellise inimese tööjõukulu.

Ehk oleks võimalik tõmmata eelarve vähemalt ühe parteiniku võrra vähemaks ja suunata see raha tagasi Ukraina toetuseks? Veel mõjusam oleks vähendada neid lausa mitme võrra ja suurendada vastavalt tegelikele abivajajatele suunatud toetust. See oleks selge tegu ja ühemõtteline poliitiline sõnum.

Ent küsimus ei ole ainult rahas. Võbeleb tegelikult ka Isamaa moraalne ja sümboolne toetus Ukrainale. Kohtumisi ja arutelusid võib pidada kabinetivaikuses, kuid avalik toetus tasapisi hääbub.

Viljandi linnapea Jaak Pihlaku (Isamaa) sõnad ja teod sobituvad sellesse mustrisse. Ukraina toetamise asemel rõhutatakse, et kohalik võim peaks tegelema „oma asjadega“ ning hoiduma selgest ja nähtavast solidaarsusest. Selle loogilise jätkuna eemaldati ka Viljandis raekojalt Ukraina lipuvärvides kangad. Kus siin on moraalne tugi?

Kuidas kujundatakse riigikogu valimisteks kunstlikku väärtuskonflikti

Kirss tordil on muidugi Isamaaga seotud Ühiskonnauuringute Instituudi MTÜ küsitlused Ukraina sümbolite kohta avalikel hoonetel. Muidugi ei tekkinud küsimus, kas Eesti lipp peaks olema auväärsemal kohal kui Ukraina lipp, loomulikust ühiskondlikust survest, vaid suunatud küsimuse kaudu. Nii on hakatud looma raamistikku, kus vastandatakse Eesti lipu „auväärsus“ ja toetus Ukrainale.

Tegemist on teadliku, kuid ühtlasi laisa väärtuskonflikti kujundamisega riigikogu valimisteks. Püütakse jätta muljet, justkui Ukraina toetamine seaks ohtu eestluse või oma riigi huvid. See on lihtsustatud vastandus, mis ei põhine tegelikkusel, vaid poliitilisel mugavusel.

Pikem samm ja vähem sõnu. Toetus ei väljendu avaldustes, vaid otsustes. Ja otsuste eest tuleb vastutada.