Katri Raik: Ida-Virumaa on meie kõigi oma maa

Ida-Viru programm on meie piirkonna jaoks üks päästerõngas. 2019. aastal on maakonnal kasutada ligikaudu neli miljonit eurot. Järgmise aasta programmi summa selgub riigieelarve läbirääkimiste käigus, kirjutab sotsiaaldemokraadist riigikogu liige Katri Raik Põhjarannikus.

Selge on, et programm jätkub, ja samamoodi on selge, et maakonda ei lisandu kümneid miljoneid eurosid − pigem räägime mõnest miljonist. Oodatav summa võimaldab tuua kohale turiste, arendada filmifondi ja toetada näpuotsaga tööstusparki. Kahjuks ei piisa sellest rahast, et parandada maakonna ettevõtlust ja elukeskkonda − just need on kohalike inimeste meelest Ida-Virumaa kaks kõige olulisemat teemat.

Paraku tuleb tõdeda, et Eesti riigil ei ole võimekust ega ka piisavat poliitilist tahet Ida-Viru programmi raha lisada.

Eestis on kaks piirkonda, mis kindlasti vajavad suuremat regionaalset toetust. Need on Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti. Tegu on piirkondadega, kus inimestel on kõige väiksem sissetulek ja kõige kehvem tervis ning kust kõige rohkem lahkutakse. Tõsi, Kagu-Eestisse on aina rohkem ka tagasi minejaid, sest seal on mitte ainult ilus, vaid ka puhas loodus.

Eesti ühtlase arengu eest peavad seisma kõik poliitilised jõud, aga igal erakonnal on ka eri piirkondadest riigikokku valitud saadikuid. Parlamendi liikmed vastutavad oma lubaduste eest − oma valimisringkonna toetamise vastu hääletamine ei ole mõistuspärane tegevus ning paneb kahtlema südametunnistuse olemasolus. Mittehääletamine, nagu nägime eelmisel nädalal riigikogus Ida-Viru programmi puhul, on vastutusest kõrvale hiilimine.

Paraku tuleb tõdeda, et Eesti riigil ei ole võimekust ega ka piisavat poliitilist tahet Ida-Viru programmi raha lisada. Seega tuleb otsida teisi lahendusi. Mõistlik on seda teha koos, mitte teineteisele vastandudes ega üksteist sildistades.

Just selleks ongi Ida-Viru omavalitsuste liit, riigikogu arenguseire keskus ja Ida-Viru toetusrühm kutsunud juba 30. oktoobriks kokku seminari, mis püüab leida põlevkivienergeetika kõrvale teisi arengustsenaariume. Nende vajalikkusest saame me kõik aru, ehkki seda tunnistada on raske ja ebapopulaarne.

Ja lahendused on olemas. On Euroopa Liidu raha, mitte ainult see, mille pärast lähiajal suurem võitlus algab. Pean siin silmas fonde, mida senini on väga vähe Eesti huvides rakendatud. Näiteks on Euroopa Liit globaliseerumise fondi vahendeid kasutatud Ida-Virumaa töötuse leevendamiseks. Praegu seda enam ei tehta, sest raha taotlemine ja rahastusreeglite jälgimine on suur töö, mis nõuab kogenud ametnikke.

Lisaks on Euroopa Komisjoni uus president Ursula von der Leyen kuulutanud välja Just Transition Fundi asutamise. Selle eesmärk on aidata keerulistesse oludesse sattunud piirkondadel ja seal elavatel inimestel, eriti söesektoris, kohaneda rohelisema energiaga. See fond on Ida-Virumaa jaoks justkui loodud.

Vaatame siis praeguses Euroopas ringi ning uurime, mida on tehtud väljasurevates tööstuspiirkondades, õpime teiste kogemustest ja läheme pea püsti edasi. Selleks on vaja ideid, tarmukust nende elluviimisel ja asjaajamise tarkust. Kas meil jagub seda? Tahaks loota, et jah.

Katri Raik: Ida-Virumaa on meie kõigi oma maa