Mu loo pealkiri on inspireeritud Urmas Vadi suurepärasest romaanist, käesolevas artiklis viitab see varju jäävatele seisukohtadele tundlikes küsimustes, mis on aga üliolulised teadvustada.

Õpetajana on mul kerge kartus, et pelgalt üht seisukohta raiudes ja alternatiive eitades arendavad paljud endas kopeerijate ja matkijate omadusi, mitte ei kujunda end analüüsijateks ja loojateks. Lisaks tõsiasi, et kui karmilt ütlemine toimub sotsiaalmeedias, siis on selline väljenduslaad sageli inimese näiline vabadus, tegelikkuses juhivad teda sarnaseid väiteid ette söötvad algoritmid. Kui analoogiline nähtus toimub poliitikas, on sageli tegemist broileri, populisti või küünikuga. Lisaks süvendavad ühekülgsed arvamused hirmu õhkkonda, kartlik rahvas aga ei ole enamasti õnnelik ja ei pruugi langetada parimaid otsuseid.

Ühesõnaga, kui tahame, et Eestil oleks tulevikku, peame orienteeruma iseseisvalt mõtlevatele ja loovatele,  mitte programmeeritud ja hirmude küüsis vaevlevatele inimestele.

Toon eelnevate lõikude näiteks viimaste nädalate jooksul meedias kesksel kohal olnud kolm sisult ja kaalult väga erinevat sündmust: ränderünnak Ceutas Hispaanias, OÜ Mondo maailmahariduse kava ja Rootsi vangide tulek Tartusse. Kõikide puhul lugesin eeskätt karme reaktsioone ja õlgmehikesi, vähem tunnustust ja mõistmist.

Alustan Ceutast, kus pärast väga tõsist ränderünnakut ja enne atlase uurimist tulid riburada ettepanekud Hispaania Schengenist eemaldada või Eesti patusest Euroopast okastraadiga eraldada, mõned arvamused  olid üsna reljeefsed. Tundub, et nii mõnelgi karmil arvajal polnud aimugi, et Ceutal Hispaaniaga maismaakontakt puudus, sest Vahemeri on vahel.

Selliste reaktsioonide asemel ja kõrval võinuks tunnustada meie head liitlast Hispaaniat, mis ründe sisult paari päevaga lahendas. Küllap saame juhtunust õppida, kahjuks ei ole ränderünne võimatu ka Eesti vastu.  Ning loomulik reaktsioon on ka kurvastamine põgenike pärast, peaaegu 80 hukkunut olid kõik kellegi lapsed, vennad, õed või vanemad. Kaastunne lihtsameelsete petetute vastu ei  ole kunagi nõrkus, vaid tugevus.

Nüüd kõneks olnud maailmaharidusest. Postimehe juhtkiri ja mõne aktivisti mahategevad postitused Mondo maailmahariduse ideede kohta olid mulle pisut ootamatud. Ikka on organisatsioone või mõjukaid üksikisikuid, kes arvavad midagi õppekavade kohta: lisada loodusaineid, laiendada matemaatikat, suurendada valikainete hulka, ise olen tähtsustanud usundiõpetust jne. Väga hea kui selliseid ettepanekuid on. Tehisaru laienedes ja arenedes ma arvan, et õppekava peaks kindlasti värske pilguga üle vaatama.

Mulle tundub ka, et maailmaharidus, kus on välja töötatud korralikud materjalid, pakub mitmetele õppeainetele laiemalt mõtestavat elementi st mis tähendus õpitaval globaalsemas kontekstis on. Kui õpetaja vastavaid ideid tunnis rakendab, jõuab õpilaseni analüüsimiseks maailmas aktuaalne probleem ning ta võib selle lahendamiseks rahulikult valida nii konservatiivse, liberaalse kui kesktee.

Mulle tundub, et suured maailma probleemid on õpilastele olulised. Mäletan siiani erutavat tunnet kui kuuendas klassis hakkasime õppima füüsilist geograafiat (loodan, et mälu alt ei vea). Kogu maailm rullus nii suletud Nõukogude süsteemis kasvanud klassis lahti.

Küllap olen nii usundiõpetuses kui filosoofias omamoodi maailmaharidust umbes 30 aastat õpetanud, tuntakse ju budismi või kristlust igas maailma nurgas, niisama Platonit ja Aristotelest. Kindlasti olen mõne teema käsitlemisel vigu teinud, kuid üldiselt võin kinnitada, et need on olulised teemad.

Kolmandaks peatuksin Rootsi vangide toomisel Tartusse. Olen, arvanud, et ohud kaaluvad siin üles kasud ning kokkuvõttes polnud see hea mõte. Juba on üles tõstetud vangide meditsiinilise teenindamise probleemid, kardan, et nii mõnigi tänane politseinik otsustab vahetada ameti vanglatöötajaks ning turvalisus tänavatel väheneb.

Teisalt saavad korraliku palgaga tööd 300 inimest. On ka psühholoogiline moment, saame abi osutada meid Eestit sageli toetanud Rootsi riigile. Olen küsinud ka noorelt andekalt arhitektilt, kas vanglakompleksi saaks mõneks muuks otstarbeks kujundada, silmad tal särama ei löönud.

Omamoodi paradoksaalne on, vanglalinna kuvandist räägivad peamiselt mõned täna Tartus koalitsioonis olevad poliitikud. Tegelikkuses on vangla ainult tolm ülikoolilinna tekli nokal. Ühesõnaga, minu arvates ei olnud tegemist hea mõttega, kuid Tartu elab selle üle.

Lõpetaksin oma artikli tsitaadiga Hermann Hesse „Klaaspärlimängust“ kui peategelane noor Josef Knecht on maailmast arusaamise pärast segaduses ja kurdab seda oma mentorile, kelleks on muusikameister:

„Leiduks ometi õpetus, miski, millesse võiks uskuda! Kõikjal ainult vasturääkivused, üksteisest möödajooksmine, kuskil pole kindlust. Kõik laseb enda seletada otse vastupidi. Maailmaajalugu võib tõlgitseda kui arengut ja edu, samahästi aga selles ka ainult laostumist ja mõttetust näha. Kas tõesti tõde ei olegi? Kas tõelist ja kehtivat õpetust ei olegi?“

Meister polnud teda veel iial nii ägedalt kõnelemas kuulnud. Kõndides veidi maad edasi, ütles ta: „Tõde on olemas, mu armas. Aga „õpetust“, mida sa ihaldada, absoluutset, täiuslikku ja ainsana targaks tegevat – seda ei ole. Aga sa ei peagi igatsema täiuslikku õpetust, sõber, vaid iseenda täiustumist. /../“

Võibolla ongi probleemide analüüsimisel kõige olulisem „iseenda täiustumine“, ehk nagu tänapäeval öeldakse „elukestev õpe“! Piltlikult öeldes, Kuu teise poole uurimist vältides me väldime ka arengut.

KUU TEINE POOL | Toomas Jürgenstein: Rootsi vangid ei olnud hea mõte, kuid Tartu elab selle üle